Möödunud neljapäeval sai minustki MacBook’i kasutaja, kuna senine tööarvuti minusugusele ringisebijale enam ei sobinud — ekraan oli turistiklassis lennates kasutamiseks liiga suur ning aku vastupidavus jällegi liiga väike. X-seeria ThinkPad’idel aga puudub touchpad. Ja pealegi oli mu aastaplaanis niikuinii millegi uue selgeks õppimine 😉

Sissejuhatuseks tuleb tunnistada, et tootedisaini osakond töötab Apple’is ikka vähemalt saja kahekümne viiega. Nii riist- kui tarkvara näeb ilus välja ja on mugav kasutada. Lisaks tuleb tunnustavalt märkida, et Mac OS X tuumaks on korralik Unix, mitte mingisugune personaalarvutitele mõeldud kah-opsüsteem :p Mõned pisiasjad aga imevad siiski:

• Menüü kiirklahve (Alt-F: File, Alt-E: Edit jne) Mac OS X ei tunnista. Minusuguse pimekirjutaja jaoks on pidev sebimine klaviatuuri ja hiire (või padja) vahet paras piin tagumikus.
• X-mouse ehk hiirekursorit järgiv sisestusfookus puudub. Linuxi all on see vaikimisi olemas, kuigi Ubuntu standardseadetes välja lülitatud (ilmselt Windowsiga harjunud kasutajatega arvestades). Windowsi all oli see (vähemalt omal ajal) mingite PowerToy’de abil kasutusele võetav. Maci peal aga mitte. Jama lugu, et nüüd ma ei saagi enam teksti kirjutada nendesse terminali-, meili- või _chat’i_akendesse, millest ainult nurgake või ribake mõne muu akna alt paistab.
• Ma ei ole (veel?) leidnud võimalust Finderis (Nautiluse või Windows Exploreri vaste Mac’il) peidetud ja süsteemifailide ning -kataloogide mugavaks ja kiireks kuvamiseks. Aga noh, Terminal on ju õnneks täitsa olemas 🙂

Exposé on muidugi ülikõva (nagu ka Compiz värskeima Ubuntu all) ja Maci Dock väärib tervet hunnikut kiidusõnu. Spaces aga ei lase mul millegipärast (mina loll?) rakenduste aknaid kiirklahvidega ühelt töölaualt teisele tõsta.

Summa summarum olen siiani väga rahul. Ja võimalikele kraaksujatele teadmiseks, et Ubuntu jookseb mul siin VMware virtuaalmasinas nagu kell 😛