Kati küsib Väikese nõia teemajas, kus on sallivuse piirid, ja ärgitab lugejaid otsima tasakaalupunkti kõikelubavuse ja koonduslaagri vahel.

Tööandja, kes keeldub konkursil parima tulemuse saanud inimest tööle võtmast, kuna see on juhtumisi mustanahaline üksikema, on mu meelest täpselt sama põlastusväärne sitapea, kui kandidaat, kes nõuab enda töölevõtmist põhjusel, et ta on mustanahaline üksikema. Ja ühiskond, kus boikoteeritakse “neegrilitsi” palganud ettevõtjat, on täpselt sama nõme kui ühiskond, mis sunnib tööandjat diskrimineerimiskahtlustuste vältimiseks palkama muu kui professionaalselt parima kandidaadi.

Meetrine joonlaud ei peaks olema kooliõpetaja ainuke töövahend, aga kui mingi naga järjekindlalt tundi segab ning ei ilusti ega kurjalt ütlemine ei aita, siis on laks vastu näppe täiesti kohane. Siia juurde sobib lugu sellest, kuidas ma omal ajal ratsaspordiga tegelesin. Ratsutamishuvilise peazootehniku lahkumise järel käis asi Tõrva Sovhoosis paar hooaega edasi, kuid uued tulijad ei saanud vajalikku algkoolitust ning mära, kellega ma olin 170cm takistusi ületanud, oli õrnahingeliste tütarlaste käe all omandanud rea värdjalikke kombeid. Pärast seda, kui ta oli suutnud ka minu seljast visata, õpetasin teda pisut piitsaga ja läksime uuele galopiringile. Mõistagi üritas ta uuesti, kuid seekord jäin selga — ja andsin taas väikese nähvaka. Kolmandal korral tundsin mahaviskamisele eelneva vahesammu ära ja teavitasin hobust sellest veel ühe piitsaplaksuga. Suve lõpuni ei olnud mul Urbelaga enam mingeid probleeme, aga need “oi kui nunnud silmad sel hobusel on” tüdrukud jäidki sadulast lendama.

Minu sügavalt isiklik arusaam maailma asjadest ütleb, et igaühe isiklik vabadus on kõrgeim väärtus. Aga siin on kaks konksu. Esiteks käib vabadusega paratamatult kaasas vastutus: olles teinud vabalt mingi valiku, vastutan ma selle valiku paratamatute tagajärgede eest. Ja teiseks tuleb eristada aktiivset vabadust (õigust midagi teha) passiivsest (õigusest midagi mitte teha). Seejuures on passiivne vabadus “kõrgem” kui aktiivne; nagu Carri Ginter ühes oma loengus kunagi ütles, lõpeb sinu vabadus rusikatega vehkida seal, kus algab minu nina.