Vanasti oli eestlastel selline kord, et sõna “hunt” ei tohtinud öelda, aga “metsakutsust” ja “võsavillemist” võis rääkida niipalju kui kulub. Siis tuli meie maale mõneks ajaks valgustusajastu, kus asju tohtis nimetada nende õigete nimedega. Poliitiliselt korrektsetes maades on see ajastu aga juba üle läinud. Nii ei räägita näiteks Ameerikas vanadest inimestest (old people), vaid eakatest kodanikest (senior citizens), kes mitte ei sure (die), vaid lahkuvad meie hulgast (pass away).

Huvitav, kui kaua veel võib neeger Eestis “neeger” olla?