2002. aastal läks Eesti Bologna protsessi raames üle kõrghariduse 3+2 süsteemile, kus bakalaureuseõppe nominaalaeg on kolm ja magistriõppe nominaalaeg kaks aastat. Mõnedel erialadel on kasutusel nn “integreeritud õppekava”, kus eraldi bakalaureusekraadi ei anta; vastavalt Ülikooliseaduse § 29¹ peavad arstid ja loomaarstid magistrikraadi omandamiseks õppima kuus ning proviisorid, hambaarstid, arhitektid, ehitusinsenerid ja klassiõpetajad viis aastat.

Mitmed Eesti õigusteadlased ja “klassikaliste” juriidiliste erialade esindajad (kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja notarid) on leidnud, et integreeritud õppekava oleks tulnud kehtestada ka juristidele, kuna kolme aastaga ei ole väidetavalt võimalik omandada õigusalal tegutsemiseks piisavaid teadmisi. Nii on meil tekkinud olukord, kus õigusteaduse bakalaureusediplom kõlbab sisuliselt vaid seinale riputamiseks; praktiliselt ei ole “kolmeaastasel” bakalaureusel võimalik “päris” juriidilist tööd saada. Seda tendentsi võimendab ka praegu kasutatavate õppekavade ülesehitus: bakalaureuseastmes saab tudeng võrdlemisi laia “põhja”, kuid üheski konkreetses valdkonnas ei ole tema teadmised veel piisavad, et spetsialistina tööle asuda.

Samas on turul täiesti olemas nõudlus erinevate õigusala spetsialistide järele, kellel ei pea ilmtingimata olema magistrikraadile vastavat akadeemilist õigusharidust. Personalijuristina saab edukalt tegutseda ka ilma põhjalike teadmisteta pärimisõigusest või kriminaalmenetlusest; korraliku aluspõhja ning vaid konkreetse valdkonna spetsiifikat puudutavate sügavamate teadmistega võivad edukalt hakkama saada ka prokuröride ja notarite abid, vallasekretärid, ettevõttejuristid jpt. Samuti tuleb nii era- kui avalikus sektoris arvestada tõsiasjaga, et kõrgkvalifikatsiooniga juristid on võrdlemisi kallis ressurss.

Loomulikult võib küsida, kas selliste “pooljuristide” ettevalmistamine peaks ikka olema akadeemiliste ülikoolide ülesanne või võiksid sellega pigem tegeleda rakenduskõrgkoolid. Viimase valiku kasuks räägib “pooljuristiõppe” orienteeritus konkreetse eriala spetsialistide koolitamisele. Samas ei muudaks see midagi ülikoolides õppivate juuratudengite jaoks — nende bakalaureusediplom jääks endiselt võrdlemisi mõttetuks paberiks. Lisaks tuleb arvestada, et kõrgharidusstandardi § 12 kohaselt peab praktiline töö moodustama vähemalt 30 % rakenduskõrgharidusõppe mahust, mis tähendaks, et teoreetiliste teadmiste andmiseks jääks kolmeaastase õppekava puhul aega vaid kaks aastat, millest õigusala spetsialistile minimaalselt vajaliku akadeemilise põhja andmiseks lihtsalt ei piisa. Ühtlasi vähendaks see oluliselt “pooljuristide” võimalusi jätkata õigushariduse omandamist magistriõppes töö kõrvalt või mõneaastase tööpraktika järel.

Olemaks valmis kolmeaastase bakalaureuseõppe lõpetamisel tööturule sisenema, peab juuratudeng spetsialiseeruma varakult — mitte hiljem kui teisel kursusel. Suur osa äsja keskkoolipingist tulnud üliõpilastest ei pruugi selleks valmis olla. Siin aga saavad ülikoolid ise võrdlemisi palju ära teha, hakates andma potentsiaalsetele ja värsketele tudengitele senisest paremat teavet akadeemilise ja professionaalse karjääri valikuvõimaluste kohta.

Leian, et olukord, kus õigusteaduse bakalaureusekraad ei tähenda sisuliselt mitte midagi, vajab muutmist. Näen selleks kahte põhimõtteliselt erinevat võimalust:

1. viia akadeemilise õigushariduse õpetamine üle bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavale ning hakata “pooljuriste” koolitama rakenduskõrgkoolides; või
2. anda õigusteaduse bakalaureusekraadile praktiline kasutusväärtus, võimaldades tudengitel spetsialiseeruda mingisse kitsamasse valdkonda, ning seada õigusteaduse magistriõppe eesmärgiks juristide koolitamine tasemeni, mis võimaldaks neil tööle asuda mistahes “klassikalisel” erialal.

Mina isiklikult eelistan viimatinimetatud varianti.