Tänapäeval liiguvad infobitid “kiiresti ja hulgakaupa”. Järjest rohkem inimesi saab olulise osa oma töö, õpingute ja huvidega seotud teabest interneti vahendusel. Nii minagi. Et tormi(li)sel infomerel pinnale jääda, kasutan rida erinevaid “päästerõngaid”, sealhulgas RSS-i (Wikipedia: et, en).

Ma külastan e-ajalehtede ja võrguportaalide esikülgi vaid haruharva. Küll aga hoian ma Google Reader’i abiga silma peal rohkem kui sajal RSS-uudistevool. Lisaks mind huvitavate — või mind huvitavail teemadel kirjutavate — inimeste blogidele varustavad mind RSS-voogudega mitmed e-meediakanalid, peotäis tööalaseid servereid ja mõned agregaatorid (nt digg.com ja blog.tr.ee).

Oma tellitud uudistevood olen jaganud teemade kaupa kaustadesse — sõbrad-tuttavad, töö, tehnoloogia, copyright-copyleft, poliitika, päevauudised jne. Suuremates kaustades kasutan täiendavalt kahe- või kolmetasandilist all-liigitust, et olulist materjali ajaviitelugemisest kergemini eristada.

Mõned tähelepanekud:

1. Hea pealkiri on pool võitu. Kui “kohustuslik kirjandus” kõrvale jätta, jätkub mu tähelepanu ja aega peaasjalikult vaid neile lugudele, mille pealkiri on piisavalt konkreetne, informatiivne ja/või intrigeeriv. Kui sa ei viitsinud korralikku pealkirja välja mõelda, ei ole sa väga suure tõenäosusega kirjutanud midagi mõistlikku ka artikli sisusse, nii et ma ei hakka oma aega raiskama.
2. RSS puhastab “peldikuseinu”. Kui ma saan vajaliku info kätte otse RSS-voost, ei ava ma originaalartiklit oma veebilehitsejas üldse. Mõistagi ei näe ma sellisel juhul ka lugejate postitatud kommentaare ega pääse ka ise “kogemata kombel” kommenteerima. Tõsi, mõni artikkel lausa nõuab kommentaari (või kommentaaride lugemist), kuid valdav enamus seda ei tee.
3. Salapäratsemine on nõme. Kui su RSS-voogu saadetud pealkiri ja/või avalõik ei ole just väga hea, ei vaevu ma tõenäoliselt originaalartiklit oma veebilehitsejas avama. Ma ei ole huvitatud su lehe uuest disainist, bänneritest ega muust reklaamist (ja ma kasutan niikuinii Adblock’i, aga see on hoopis teine jutt). Ma loen artikleid nende sisu pärast. Ja kui sa ei taha oma sisu mulle mugavalt kättesaadavaks teha, ära tee — ma võin vabalt teiste kirjutisi lugeda. Muide, see tuletab mulle meelde Aavo Koka omaaegse (?) totra kombe avaldada EPL Online’is vaid oma arvamuslugude sissejuhatusi lootuses, et ma lähen õhtul paberlehte ostma.

P.S. Kui sa loed seda artiklit RSS-lugejaga, kontrolli, et voo aadress oleks feeds.feedburner.com/wolli. Vana voog, feeds.feedburner.com/w-blog, on juba teel ajaloo prügikasti ning bloggeri pakutav “toores” wolli.blogspot.com/feeds/posts/default ei pruugi sisaldada kõike, mida ma sulle pakkuda püüan.