Anvar Samost küsib, kas keskmine Eesti valija on loll ja ahne.

Tõepoolest, pea kõigi erakondade kampaania tundus olevat suunatud inimesele, kes ei suuda näha kaugemale omaenda hetkel kõige valusamast (raha)probleemist. Küsimuseni, kuskohast selle või teise valimislubaduse täitmiseks vajalik raha võetakse (vastus: Sinu rahakotist loomulikult, kallis valija), selline inimene loomulikult ei jõuagi. Niisiis, kampaania oli suunatud lollidele ja ahnetele.

Tundub solvav? Esmapilgul kindlasti. Aga mõtleme hetkeks järele: neid kodanikke, kelle valimiseelistus on juba veendumuseks saanud (vahet pole, kas pimeda usu või ratsionaalsete kaalutluste tagajärjel), pole mõtet reklaamikampaaniaga püüda. “Meie pesupulber on parem kui tavaline pesupulber” tüüpi argumendid töötavad neile, kes pesupulbritest suurt midagi ei tea ega arva. Kuna demokraatlikus ühiskonnas on igaühel — nii professoril kui pensionäril, nii majandus- kui maainimesel — üks hääl, siis on mõistlik püüda neid hääli, mida on kergem kätte saada. Ehk siis just nimelt “lollide ja ahnete” hääli.