12 aastat olen ma siin koolis käinud. Ja ometi ei saa minust kunagi Miina Härma vilistlast, sest mind on siia toonud vaid aastapäevakontserdid, aktused, arenguvestlused… sellal kui teie olete Heraklese kombel sooritanud 12 vägitegu, lõpetades 12 klassi ja närides end selle aja jooksul läbi pea tervest tähestikust — alates ajaloost läbi bioloogia, draama, eesti keele, füüsika, geograafia, inglise keele, kehalise kasvatuse, loovtöö, matemaatika, prantsuse keele, rahvatantsu, saksa keele, tööõpetuse, uurimistöö aluste ja vene keele kuni ühiskonnaõpetuseni välja.

Teil kõigil on selle aja jooksul olnud hetki, kus te olete tundnud end mitte Heraklese, vaid hoopis Sisyphosena, kelle saatuseks oli nügida ränkrasket kivi ikka ja jälle sellesama neetud mäe otsa. Ja ma ei saa siin rääkida kõigi lapsevanemate nimel, aga vähemalt oma Sisyphose käest ei ole ma kunagi kuulnud, et kool on nõme või et ta ei taha sinna minna. Ja selle eest — ning nüüd juba kindlasti kõigi lapsevanemate nimel — tahan ma tänada teid, head õpetajad, kooli juhtkond, tugipersonal. Aitäh teile!

Head lõpetajad! Erinevalt Sisyphose omast ei veere teie kivi — teadmiste kivi — mäetipust alla tagasi. Küll aga kasvab see nügides iga korraga järjest suuremaks ja suuremaks ning iga vallutatud tipu tagant avaneb teie pilgule uus, veel kõrgem.

Täna võite uhkelt öelda, et olete ühe tähtsa tipu vallutanud ja homme ärkate teie — erinevalt minust — Miina Härma Gümnaasiumi vilistlastena.

Ma soovin teile palju õnne ja palju, palju põnevaid uusi tippe!