Küsisin oma eelmise postituse lõpus, miks seda ACTA-t nii hirmsasti läbi üritatakse suruda, kui see mitte midagi ei muuda.

Üks asi, mida ACTA kindlasti teeb, on autoriõiguse praeguse regulatsiooni põlistamine. ACTA-ga liitumine asetab kõigi lepinguosaliste riikide seadusandjate teele täiendava takistuse autoriõiguse süsteemi reformivate õigusaktide vastuvõtmiseks tulevikus, kuna selleks tuleks lahti öelda veel ühest lepingust.

Ja mulle tundub, et kellelegi on selliseid takistusi väga vaja, sest isegi Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni peadirektor on asunud “ketserluse” teele, väites avalikult, et “autoriõiguse süsteem kas kohaneb tekkinud loomulike eelistega või hävineb”, ning et “autoriõigus peaks soodustama kultuurilist dünaamikat, mitte säilitama ega toetama olemasolevaid ärihuvisid.”

ACTA-ga liitumise hind on meie vabadus. Vabadus otsustada selle üle, milliste seadustega tagada nii kultuuri kättesaadavus kõigile kui õiglane tasu autoritele, esitajatele ja nende abilistele. Ning see on minu meelest piisav põhjus selleks, et öelda ACTA-le kindel “EI”.

Ja just seetõttu lähen ma täna Vabaduse väljakule, et seista vabaduse, tuleviku ja progressi eest. Mul ei ole õigust vaikida. Meil ei ole õigust vaikida.