Pärast aprillisündmusi ja devalveerimispaanikat on mõned ajakirjanikud hakanud avaldama mõtisklusi teemal “eesti- ja venekeelsed eestimaalased elavad teineteisest eraldatud inforuumides”.

Hommikul tööle sõites juhtusin poole kõrvaga kuulama Star FM-i hommikuprogrammi, kus Allan Roosileht ja Peeter Oja reipalt Savisaare ja tema partei kallal hambaid teritasid. Ja tabasin end mõttelt, et inforuumid on suletud mitte ainult keele, vaid ka poliitilise orientatsiooni ja mitmete muude tunnuste alusel. Mina ei suhtle inimestega, kes on Keskerakonna veendunud toetajad. Või kui suhtlengi (ma ju inimeste sisse ei näe), siis muudel teemadel kui poliitika.

Ma ei tea, kui palju “Keskerakonna sigadustest” on tegelikult Savisaare sigadused — või vastupidi. Ma ei tea, kas Keskerakonna (või selle juhtkonna) enamus on Edgarit pimesi järgivad lambad või toimub sellegi partei sees käärimine. Ma koban pimeduses, kuigi mul on alust arvata, et ma ei kuulu Eesti kümne kitsaima silmaringiga inimese hulka.

Muide, ka viimase presidendikampaania aegne loosung “Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes pooldaks Rüütlit” — hoolimata sellest, et enamuse inimeste öelduna oli tegemist vale või eksimusega — oli valusalt hea näide (ala)teadlikust püüdest inforuume võimalikult suletuna hoida.

Ma arvan aru saavat, miks on niisuguste hermeetiliste mullide loomine kasulik suurkorporatsioonidele, parteidele ja kirikutele. Iseseisvalt mõtlev ja mitmekülgselt informeeritud inimene on säärastele organisatsioonidele ebamugav või isegi ohtlik, kuna talle ei ole võimalik saia pähe sitta müüa. Veelgi enam, ta võib suu lahti teha ja teistelegi rääkida, et sai ei olegi sai. Kes kontrollib informatsiooni, kontrollib inimesi.

Aga miks lasevad inimesed oma vaimu hermeetilistesse mullidesse sulgeda?