1. augusti õhtul sõitsin Kuusikult kodu poole. Lubatud kiirusega, kinnitatud turvavöö ja sisselülitatud lähituledega, nagu tavaliselt. Kehtna vahel tee ääres passinud politseipatrull pidas aga vajalikuks mulle järele sõita ja sinistele lisaks ka punased vilkurid sisse lülitada. “Teie sõidudokumendid, palun!”. Ulatasin load, registritunnistuse ja kindlustuspoliisi. “Teie rikkumine,” ütles politseinik ja osutas tehnoülevaatuse templile, mis oleks pidanud juba juunikuus uuendatud saama.

Tunnistasin kõik ausalt üles: juulis puhkasin ja abiellusin ja pulmareisisin (ilma autota) ja juunis tegelesin puhkuse eel tööotste kokkutõmbamisega ja augustiks oli see ülevaatuse teema lihtlabaselt ununenud. “Kehtivaid karistusi teil ei ole, nii et seekord teeme hoiatuse.” Paberid vormistatud, soovisid politseinikud mulle head teed ja panid südamele, et ma ülevaatuse ikka lähiajal ära teeksin.

Eile õhtul sõitsin koos poisiga töö juurest koju. ETKVL-i silla juures passinud patrull võttis end mulle sappa. “Meie andmetel on teil ülevaatus aegunud.” — “Jah, ma tean. Ma sain paari nädala eest hoiatuse ka. Ja praegu sõidangi Sakku ülevaatusele.” — “Kuskohas see ülevaatuspunkt Sakus asub ja mis kellani see lahti on?” — “Teaduse 5, kella seitsmeni.” — “Hea küll, aga ärge sellega enam venitage.”

Ja nüüd plusspunktid:

  • Tundub, et Eesti Politsei ei tegelegi enam iga hinna eest trahvide tegemisega, vaid on tõepoolest liiklusohutuse parandamise eesmärgiks seadnud.
  • Kui nad viitsivad ja suudavad numbrimärgi järgi juba mingeid aegunud ülevaatusega udupäid rajalt maha võtta, võib arvata, et ka varastatud autode kättesaamine ei ole neile enam üle jõu käiv ülesanne.

Ja eilsest õhtust alates on mu autol taas kehtiv ülevaatus.