Parasiil mõtiskleb Mihkel Raua kirjutise üle ja küsib:

Ja üldse, mis asjaoludel peaksime pöörduma teisest rassist inimese poole sõnadega “kuule, neeger”?

Tõepoolest, mis asjaoludel? Poliitkorrektsuse poole püüdlevas maailmas (tervitus kõigile feministidele, homoaktivistidele jpm vähemuste eriõiguste eest võitlejatele!) tuleb kahtlemata esimese asjaoluna pähe rassiviha. Jätkem aga korraks emotsioonid kõrvale ja püüdkem küsimusele ratsionaalselt vastata.

Nii mõneski suhtlusringkonnas pöördutakse kaaslaste poole mitte nende päris-, vaid hüüdnimesid pidi. Mõnedes seltskondades on see lihtsalt cool, kuid tihtilugu võib põhjuseks olla ka see, et kasutuselolevate pärisnimede arv on — eriti enam-vähem üheealiste ja ühest kultuuriruumist pärit isikute puhul — võrdlemisi piiratud (näiteks minu taskutelefoni mälus on 6 Marti ja 5 Margitit) ning sellisel juhul ei kvalifitseeru (ees)nimi teab kui heaks identifikaatoriks.

Kui samanimelisi on ühes seltskonnas mitu, võetakse tihti kasutusele kokkuleppelised, esialgu ainult selle seltskonna sisesed, hüüdnimed — Pikk, Kiilakas, Habe jne. Selliseid, konkreetse isiku eritunnustel põhinevaid, nimesid kasutatakse nii isikuga kui isikust rääkides. Tõenäosus leida skinhead’ide kambast Kiilakas või kulturismiklubist Atleet on seevastu suhteliselt madal.

Kokkuvõttes: sõna “neeger” võib neegriga (või neegrist) rääkides olla põhjendatud juhul, kui neegreid on kõnealuses seltskonnas väga vähe (soovitavalt üksainus). Aafrikas (või Harlemis) aga oleks see umbes sama hästi põhjendatud kui Rootsis kõigi kohalike svenssoniteks nimetamine.