“Jeder nach seinen Fähigkeiten, jedem nach seinen Bedürfnissen!” (igaühelt tema võimete, igaühele tema vajaduste järgi) kirjutas Karl Marx oma “Gotha programmi kriitikas”. Peeter Marvet viitab Ross Mayfield’ile, kes viitab John Sviokla’le, kes võtab kokku Dan Ariely ja James Heyman’i artikli:

Sotsiaalsed turud (sõbrateenete osutamine, vabatahtlik töö jne) on turud, kus pingutus ei sõltu tasust. Kuid kui sotsiaalsel turul võtta täiendavalt kasutusele majanduslikud kompensatsioonimehhanismid, siis seal tegutsevate inimeste motivatsioon hoopis väheneb, sest nüüd töötavad nad raha eest — ja nende pingutus on seotud sellega, kui palju neile makstakse. [—] Väike kompensatsioon ei ole mitte ainuüksi halb motivaator, vaid saastab seni hinnasildita olnud pingutuse, muutes sotsiaalse turu majanduslikuks.

Siin võib peituda vastus küsimusele, miks Väikesed Ägedad Ettevõtmised kipuvad kuulsaks ja edukaks saades “kommertsiks kätte minema”. Garaazhibänd saiteha sellist muusikat, nagu ise tahtis, plaadifirma aga nõuab toodet, mida massid ostaksid. Aatemeeste klubi meelitas ligi piisavalt palju huvilisi, et reorganiseeruda parteiks — ning on valmis parlamenti pääsemiseks vajadusel mõned hääled juurde ostma. Oma pööraste ideedega mingis valdkonnas revolutsiooni teha suutnud startup-firma läheb börsile ning selle juhtkond hakkab uute uute revolutsioonide korraldamise asemel muretsema järgmise kvartali finantsaruande pärast…

Probleem ei ole kindlasti mitte ainult suuruses. Võtame kasvõi Vikipeedia, millel on täna kümneid tuhandeid aktiivseid kaasautoreid, kuid mis on suutnud jääda tegutsema sotsiaalse ettevõtmisena.

Kas asi võib olla selles, et Väikese Ägeda Ettevõtmise eestvedajad, tahtes oma (esialgu alles väikest) ettevõtmist kasvatada kiiremini kui ainult sotsiaalsete meetoditega võimalik, otsustavad kasvupotentsiaali nö “sisse osta”, nõustudes plaadi turulesaamiseks tegema ka paar mainstream-lugu või võttes oma loodavasse erakonda ka mõned küsitavate aadetega, kuid raske rahakoti ja heade sidemetega tegelased?