Oma lõputööd kirjutades komistasin järgmisele tsitaadile:

Keegi ei peaks alustama suurt projekti. Alusta väikesest triviaalsest projektist, ja ära kunagi oota selle suureks saamist. Kui sa seda teed, siis sa lihtsalt disainid üle ning kaldud mõtlema, et see on tähtsam kui ta tõenäoliselt selles staadiumis on. Või veel hullem, su kavandatava töö suurus võib sind ära kohutada. Niisiis alusta väikesest ja mõtle detailidele. Ära mõtle mingist suurest pildist ja peenest disainist. Kui see ei vasta mingile enam-vähem käegakatsutavale vajadusele, on see peaaegu kindlasti üledisainitud. Ja ära oota, et inimesed jooksevad sind aitama. Need asjad nii ei käi. Sul on vaja kõigepealt saada midagi enam-vähem kasulikuks, ja siis teised ütlevad “hei, see peaaegu toimib,” ning siis hakkavad nad projektis kaasa lööma.

Ja kui nüüd järele mõelda, siis seesama töö areneb just samamoodi. Alguses mõtlesin ma pikalt mingi suure süsteemi peale ning asi ei tahtnud kuidagi edeneda. Siis võtsin kätte, panin kondikava väga üldiselt paika ning hakkasin allikaid järjest läbi töötades struktuuri sisse märkmeid tegema ja struktuuri ennast edasi arendama. Ning sisulised järeldused paistavad olema huvitava materjali läbitöötamise paratamatu kõrvalprodukt.