oma kuuajase töötupõlve jooksul tegin mõned tähelepanekud:

• eesti poliitikud räägivad teadmusmahukast majandusest ja hariduse eelisarendamise vajadusest, aga kui mõni (oma raha eest!) statsionaarses õppevormis kõrgharidust omandav tegelane juhtumisi kahe töökoha vahele jääb, ei luba meie seadused tal end töötuna arvele võtta ega sellest tulenevalt ka töötuskindlustushüvitist saada. töötukassasse pappi kühveldama aga kõlbab töötav tudeng küll. elagu eesti vabariik!
• “tööpuudus” on eestis võõrsõna — vähemalt nende jaoks, kes midagi teha oskavad ja tahavad. sest säärased tegelased on oodatud nii mühinal kasvavas skype’is kui mujalgi. ning ülemused, kes ei viitsi, taha või oska inimestega töötada, võivad end kiiresti leida olukorrast, kus neil ei olegi, kellega töötada.
• oluliste valikute tegemisel tasub silmas pidada nii seda, mida sa saad, kui seda, millest sa loobud. minu töökohavalikul sai lõpus otsustavaks see, et ma ei olnud valmis riskima sellega, et hakkan end tulevikus selle valiku tegematajätmise pärast maapõhja kiruma.

…kusjuures päris vahva oli täna hommikul uude kontorisse sisse astudes veel üht langevarjurit personaliosakonnas trehvata 😉