Laupäeval, 21. mail tõusis Piibe maantee teelaienduselt viimast korda õhku Olav Neulandi juhitud motodeltaplaan. Tehnika vedas alt ning mees ja tema masin kukkusid põllule puruks.

Ma ei tundnud Olavit isiklikult ning motodeltaplaaniga olen lennanud vaid korra ja sedagi reisijana. Ma ei olnud sündmuskohal ning ei hakka spekuleerima selle üle, miks kõik just nii juhtus. Aga Delfi ja Postimehe anonüümsete rottkommenteerijate sõnavõtud ajendasid mind oma mõtteid siin kirja panema.

Valdav enamus inimestest ei loo midagi, vaid ainult tarbivad teiste loodut. Nad ei avasta uusi maid, vaid ostavad reisipakette. Nad ei kirjuta raamatuid ega muusikat, vaid vaatavad seebiseriaale ja ostavad plaate. Nad ei ela, vaid lihtsalt on olemas. Aga mõned üksikud elavad. Neis põleb mingi sisemine tuli, mingi seletamatu tahtmine midagi ise ära teha, midagi ehitada, midagi luua. Nad lähevad ka sinna, kus teised käinud ei ole — ja mõnikord ei tule nad sealt tagasi.

13. aprillil 1998 hukkus oma loodud “lendorava kostüümi” katsetades Prantsuse langevarjur Patric de Gayardon. Ka siis leidus maarotte, kes võtsid nii mehest kui tema tegevusest midagi teadmata suu täis, parastades “ise ta ronis”. Jah, Patric tegi ühe saatusliku vea. Kuid enne seda jõudis ta oma kostüümi turvalisust nii palju parandada, et tänapäeval võivad sellelaadseid kasutada mitte vaid üksikud ekstremistid, vaid tuhanded täiesti tavalised langevarjurid. Kusjuures paljud neist ei ole de Gayardonist kuulnudki.

14. septembril 1889 hukkus Tallinnas demonstratsioonhüppel Prantsuse päritolu Ameerika aeronaut Charles Leroux, kelle langevarju tuul Tallinna lahele kandis. Päästepaadid ei jõudnud piisavalt kiiresti kohale. Aga suurem osa armunuist, kes Pirita teel “julgetele ja teotahtelistele inimestele” püstitatud mälestusmärgi juures suudlemas käivad, ei tea seda.

Vendade Montgolfier’de kuumaõhupalli esimesest mehitatud lennust 15. novembril 1783 tänaseni on lennundus nõudnud tuhandeid elusid. Ja nõuab ka edaspidi. Aga neil, kelle jaoks lendamine tähendab mugavaid istmeid, pardateenindust ja peatset saabumist turismibüroo poolt broneeritud hotelli sooja sinise mere ääres, ei ole mitte mingisugust moraalset õigust haukuda nende meeste ja naiste — eksperimentaatoritest entusiastide — üle, tänu kellele see kõik üldse võimalikuks on saanud.

Olavi hukkumine on kaotus mitte ainult ta lähedastele, vaid kogu Eesti harrastuslennundusele. Ta oli võtnud “võsalendurite” metsast välja toomise oma südameasjaks. Ta õppis ise ja õpetas teisi. Olav lahkus, tehes seda, mida armastas. Seal, kus ta nüüd lendab, on alati termikat.

Jääb vaid loota, et siiajäänute seas leidub keegi, kes tema elu viimaseks jäänud tööd jätkata võtab ja sellega hakkama saab.