parasiil kirjutas, et alati võetakse isiklikult ja sellest pole pääsu.

lubage vaielda. alati ei võeta isiklikult. kõik ei võta alati isiklikult.

mida rohkem inimene õpib oma rollide (kolleeg, sõber, poeg, klient, üliõpilane jne) vahele selgeid piire tõmbama, seda lihtsam on tal asju mitte isiklikult võtta. sest pettunud klient ei sarja teda kui inimest, vaid kui hankijat. väsinud naine ei karju tema kui professionaali, vaid kui elukaaslase peale. ja nii edasi.

isiklikuks minnakse siis, kui konkreetses kontekstis pädevaid argumente ei leita. ja isiklikult võetakse siis, kui ei suudeta asjakohaseid vastuargumente leida. kusjuures nii isiklikuks minek kui isiklikult võtmine on märgid inimese nõrkusest professionaalina ja/või ebaküpsusest isiksusena.

soomlastel on hea ütlus: “puhutaan asioista, ei ihmisistä” — räägime asjadest, mitte inimestest. ja niipea kui see tõde mistahes probleemi üle arutledes unustatakse, hakatakse lahenduse asemel süüdlasi otsima ning kisa on kõvasti, villa aga vähevõitu.

…aga täna sadas selle aasta esimest vihma ja õhtutaevas oli vikerkaar ja ma olin selle vihma sees vikerkaart vaadates lihtsalt kuradima õnnelik.