parasiili viimases kirjutises leidub ka hala eesti (kõrg)haridussüsteemi üle, millele ma just väga valjusti vastu vaidlema ei kipu. küll aga panen kirja ühe mõtte, mis mul sel teemal juba pikemat aega meeles on mõlkunud.

nimelt tuleks täielikult kaotada nn “tasuta” ehk riigieelarvelised õppekohad ülikoolides ning suunata riigi raha õppelaenudesse. laenu aastasumma peaks seejuures olema säärane, mis võimaldaks tudengil maksta õppemaksud, osta vajalikku kirjandust, üürida ühikatuba või kursusekaaslas(t)ega koos tagasihoidlikku korterit ning maksta söögi ja bussipiletite eest. kes peenemat elu tahab, teenigu ise lisaraha või kurnaku vanemaid, aga põhimõtteliselt peab tudengil olema võimalik keskenduda ainult õppimisele. laenu saamise tingimuseks on seejuures vähemalt rahuldav õppeedukus.

kui nüüd tudeng läheb pärast lõpetamist riigisektorisse tööle, kustutaks riik iga töötatud aastaga ühe aasta õppelaenust. see oleks lõpetanuile piisav initsiatiiv riigiametisse siirdumiseks ning annaks riigile võimaluse valida parimaid. samas oleks see erafirmadele teatav lisasurve noorte kõrgharidusega spetsialistide mõistliku palga maksmiseks.

kõrgharidusreformiga paralleelselt tuleks uuendada ka rakenduskõrghariduse või keskerihariduse (kutsehariduse) süsteemi. sest ülikoolid produtseerivad paratamatult akadeemikuid, direktoreid ja insenere (siinkohal oli tegemist ilukirjandusliku liialdusega, kui keegi aru ei saanud), aga vaja on ka häid ehitajaid ja tarku põllumehi — inimesi, kelle kätega uut väärtust luuakse. õpe ametikoolides võiks seejuures käia riigi kulul.

ma ei väida, et see on lõpuni läbimõeldud valmislahendus. aga edasise arutelu alustamiseks ajab ehk asja ära 🙂