Suurema osa möödunud nädalast olin ma 10 tundi ajast maas. Kui kodus end juba tööle ja lasteaeda sätiti, oli mul alles eelmise õhtu õlu (ja/või söök) käsil, ning selle aja peale, kui mina jälle kargu alla sain, olid mu kallid juba koju tagasi jõudnud. Aga Skype videokõned on igatahes väga väärt vahend vältimaks seda, et poeg isa koju jõudes ema käest küsiks, kes see onu on 
Tegemist oli järjekordse tööreisiga Suure Lombi taha, täpsemalt meie Ameerika kontorisse San Joses. Algne plaan oli lennata KLM-iga, aga need tõhud tühistasid laupäevase sinnalennu ära ning pakkusid alternatiividena välja kas sama hinnaga, kuid kaht ümberistumist ja pealt neljatunnist USA siselendu sisaldava marsruudi või siis päev hilisema, ent ligi kaks korda kallima mineku. Esimene variant meile mõistagi ei sobinud (halloo, 24 tundi turistiklassis pluss kohalejõudmine nõmehilisel tunnil) ning kuna teise variandi hinnavahe Lufthansaga (LH) jäi juba sama hästi kui sümboolseks, ent Star Alliance’iga lendamine tähendas tänu Eurobonuse kuldkaardi olemasolule mõnevõrra inimlikumaid ümberistumistingimusi, saatsime KLM-i seekord pikalt.
TLL-FRA-SFO. Ootuspäraselt mittemidagiütlevale Estonian Airi (OV) lennule järgnes Frankfurtis välkkiire ümberistumine LH Boeing 747-sse, mis meid 10 tunniga San Franciscosse toimetas. Nõme oli asja juures see, et mina ja mu kaks kolleegi paigutati lennukis üksteisest võrdlemisi kaugele, kusjuures kõik avariiväljapääsude juures või vahekäigu ääres olevad istekohad olid juba hõivatud, ehk siis jalaruumiga me just uhkustada ei saanud. Isiklikke telekaid pole LH oma 747-te turistiklassi paigaldanud, aga vähemalt süüa-juua anti viisakalt.
San Franciscosse jõudsime pühapäeva keskpäeval. Avise letis selgus, et meie soovitud autot neil parajasti pakkuda ei ole. Esimese matsuga proovisid nad meile Chrysler PT Cruiserit pähe määrida, aga said oma veast võrdlemisi kiiresti aru ning asendasid pedekruiseri Toyota RAV4-ga. Võtsime Garmin Where2 navigaatori (ümbersildistatud Nüvi 780) lisaks ja sõitsime minema. Üldiselt on meil tavaks tööreisidel ühistransporti kasutada, kuid Ühendriikides on auto rentimine mõistlik; ilma GPS-ita ringisõitmist võib seal aga soovitada vaid kohalikele või siis väga seiklushimulistele inimestele.
Et San Jose puhul on tegemist depressiivse California väikelinnaga, otsustasime hotellikihutamise asemel natuke San Franciscos turistitseda ja midagi hamba alla otsida.
Kuldvärava silla juures kimasid pilved umbes kahesajaga nii madalalt üle mäeküngaste, et sillapostide ülemised otsad jäid aeg-ajalt nähtavuspiirkonnast väljapoole. Silla mõlemasse otsa ja keskkohta olid hoolitsevad linnavõimud paigaldanud spetsiaalsed telefoniaparaadid, mis olid varustatud siltidega stiilis “Veel ei ole liiga hilja. Tasuta nõustamine ja kriisiabi.” Tea, kas ehk peaks Türisalu pangale kah piirete asemel hoopis telefonid installeerima?
Kesklinna tagasi jõudnud, läksime trammiga sõitma. 10 dollarit 10-minutise sõidu eest võib kõlada jaburalt, aga tegemist ei olnud mingi tavalise trammiga, vaid San Francisco Cable Car’iga, mida tema mägist marsruuti pidi liigutab maa-alune tross. Lisaks võivad reisijad soovi korral või vabade istekohtade puudumisel uksepostidest kinni hoides trammi astmelaudadel kõõluda. See viimane asjaolu sundis mind trammikaptenilt (säärast vanakooli habemikku lihtsalt ei saa pelgalt trammijuhiks nimetada) küsima, kuidas neil on õnnestunud need trammid seal advokaatide ühendriikides käigus hoida. Vana muigas ja ütles, et kuna trossitrammid on linnale arvestatav tuluallikas, on San Francisco linnavõimud trammilt mahakukkunud lollpeade hagidele alati väga agressiivselt reageerinud, mistõttu linna sel teemal kohtussekaebamine ei olevat kohalike juristide hulgas enam eriti populaarne harrastus.
Minu ja Taneli öömajaks oli TownePlace Suites by Marriott — meeldiv apartmenthotell, kus meie kõrvutiasetsevate tubade vahele oli paigaldatud topeltuks, mis mõlema toa elanike nõusolekul võimaldas toad üheks “korteriks” ühendada. Linu ja rätikuid vahetati seal üle päeva, aga kuna ma viimasel ajal enam eriti tihti voodit ei märga, oli see pigem pluss kui miinus.
Koosolekuist ja nende sisust ma siinkohal ei kirjuta. Kes peab, see teab. Töise programmi vahele mahtus ära ka õhtu, mille käigus JC sai uue tiitli “King of the Grill”. Oi, mul oli tervel järgmisel ennelõunal hea meel, et ma olin suutnud endale kindlaks jääda ning õllega (Sierra Nevada, üks kohalik microbrewery, väga maitsev) alustatud õhtut mitte veiniga jätkata. Kes teab, see teab.
FRA-SFO-TLL. Tagasilennule pääsesime San Franciscos üllatavalt kiiresti ja lihtsalt. Tundub, et seoses GWB eelseisva lahkumisega Valgest Majast on terrorioht järsult vähenenud. Igatahes ei võtnud sealne turvakontroll rohkem aega kui Tallinnas või Frankfurtis tehtu, pigem vastupidi. Frankfurti lennujaama äriklassi ootesaalis (aitäh, Eurobonus Gold!) saime natuke süüa ning üsna mugavais tugitoolides oma kolm tundi vahelduva eduga tukkuda.
Üks nädal, 11 tundi ja 30 minutit pärast kodumaa pinnalt lahkumist puudutasid LH Boeing 737 rattad Tallinna lennujaama rada 26. Pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel ööl oli mu pojal jälle kaks vanemat.
