Tag Archive for 'usa'

Margus ja miilitsad

margus ja veel miilitsaid

Olime peaaegu kontorisse jõudmas, kui tuli fooris kolletama hakkas. Margus vajutas pedaali ja rendiautol käis ratas korraks all ringi. Teisel pool teed käivitas miilits motika, pani diskotuled peale ja järgnes meile parklasse. Kohe tuli ka teine samasugune.

Dokumendid kontrollitud, asus esimene poolits trahvikviitungit koostama, teine aga viskas niisama nalja ja uuris, kuidas Eestimaal elu edeneb. Uskumatu, kuid tõsi — kaks suvalist San José politseinikut teadsid, et a) Eesti on olemas, b) Eesti oli omal ajal Nõukogude liiduvabariik, c) eesti keel ei ole üldse vene keele moodi, d) ungari keel on eesti ja soome sugulaskeel. Lisaks saime teada, et Californias on kummivilistamine liikluseeskirjaga keelatud ning et SWAG (scientific wild-ass guess) tähendab umbes täpselt sedasama, mida füsioloogilis-arhitektuuriline meetod.

Kui Margus palus trahvinõude endale Elbooniasse postitada, küsisid poolitsad lõbusasti irvitades, kas me sageli kohalikke sedasi kotime; selgus, et nad ei olnud Dilberti püsilugejad, mistõttu pidime neile pisut taustainfot jagama. Kuulnud, et elboonlased käivad pika hõlsti ja kõrge mütsiga, teatas pikem miilits, et neil on USAs ka sellised tegelased olemas, aga et siin kutsutakse neid kukluxklanlasteks.

Ühtlasi saime teada, et kui Margus 14. jaanuariks trahvi ära ei maksa ega seda California osariigi kohtus (edukalt) ei vaidlusta, siis paneb järgmine politseinik, kes ta kätte saab, ta pikema jututa kinnimajja.

Samal ajal jõudis suure maasturiga kohale ka kolmas politseinik, kellele esimene uhkelt teatas, et see trahvikviitung, mida ta praegu kirjutab, saab kaugele Eestimaale saadetud. Ilmselt on tal õhtul ka kodus lastele üht-teist põnevat rääkida ;)

San Fran

Suurema osa möödunud nädalast olin ma 10 tundi ajast maas. Kui kodus end juba tööle ja lasteaeda sätiti, oli mul alles eelmise õhtu õlu (ja/või söök) käsil, ning selle aja peale, kui mina jälle kargu alla sain, olid mu kallid juba koju tagasi jõudnud. Aga Skype videokõned on igatahes väga väärt vahend vältimaks seda, et poeg isa koju jõudes ema käest küsiks, kes see onu on ;)

Tegemist oli järjekordse tööreisiga Suure Lombi taha, täpsemalt meie Ameerika kontorisse San Joses. Algne plaan oli lennata KLM-iga, aga need tõhud tühistasid laupäevase sinnalennu ära ning pakkusid alternatiividena välja kas sama hinnaga, kuid kaht ümberistumist ja pealt neljatunnist USA siselendu sisaldava marsruudi või siis päev hilisema, ent ligi kaks korda kallima mineku. Esimene variant meile mõistagi ei sobinud (halloo, 24 tundi turistiklassis pluss kohalejõudmine nõmehilisel tunnil) ning kuna teise variandi hinnavahe Lufthansaga (LH) jäi juba sama hästi kui sümboolseks, ent Star Alliance’iga lendamine tähendas tänu Eurobonuse kuldkaardi olemasolule mõnevõrra inimlikumaid ümberistumistingimusi, saatsime KLM-i seekord pikalt.

TLL-FRA-SFO. Ootuspäraselt mittemidagiütlevale Estonian Airi (OV) lennule järgnes Frankfurtis välkkiire ümberistumine LH Boeing 747-sse, mis meid 10 tunniga San Franciscosse toimetas. Nõme oli asja juures see, et mina ja mu kaks kolleegi paigutati lennukis üksteisest võrdlemisi kaugele, kusjuures kõik avariiväljapääsude juures või vahekäigu ääres olevad istekohad olid juba hõivatud, ehk siis jalaruumiga me just uhkustada ei saanud. Isiklikke telekaid pole LH oma 747-te turistiklassi paigaldanud, aga vähemalt süüa-juua anti viisakalt.

San Franciscosse jõudsime pühapäeva keskpäeval. Avise letis selgus, et meie soovitud autot neil parajasti pakkuda ei ole. Esimese matsuga proovisid nad meile Chrysler PT Cruiserit pähe määrida, aga said oma veast võrdlemisi kiiresti aru ning asendasid pedekruiseri Toyota RAV4-ga. Võtsime Garmin Where2 navigaatori (ümbersildistatud Nüvi 780) lisaks ja sõitsime minema. Üldiselt on meil tavaks tööreisidel ühistransporti kasutada, kuid Ühendriikides on auto rentimine mõistlik; ilma GPS-ita ringisõitmist võib seal aga soovitada vaid kohalikele või siis väga seiklushimulistele inimestele.

Et San Jose puhul on tegemist depressiivse California väikelinnaga, otsustasime hotellikihutamise asemel natuke San Franciscos turistitseda ja midagi hamba alla otsida.

Kuldvärava silla juures kimasid pilved umbes kahesajaga nii madalalt üle mäeküngaste, et sillapostide ülemised otsad jäid aeg-ajalt nähtavuspiirkonnast väljapoole. Silla mõlemasse otsa ja keskkohta olid hoolitsevad linnavõimud paigaldanud spetsiaalsed telefoniaparaadid, mis olid varustatud siltidega stiilis “Veel ei ole liiga hilja. Tasuta nõustamine ja kriisiabi.” Tea, kas ehk peaks Türisalu pangale kah piirete asemel hoopis telefonid installeerima?

Kesklinna tagasi jõudnud, läksime trammiga sõitma. 10 dollarit 10-minutise sõidu eest võib kõlada jaburalt, aga tegemist ei olnud mingi tavalise trammiga, vaid San Francisco Cable Car’iga, mida tema mägist marsruuti pidi liigutab maa-alune tross. Lisaks võivad reisijad soovi korral või vabade istekohtade puudumisel uksepostidest kinni hoides trammi astmelaudadel kõõluda. See viimane asjaolu sundis mind trammikaptenilt (säärast vanakooli habemikku lihtsalt ei saa pelgalt trammijuhiks nimetada) küsima, kuidas neil on õnnestunud need trammid seal advokaatide ühendriikides käigus hoida. Vana muigas ja ütles, et kuna trossitrammid on linnale arvestatav tuluallikas, on San Francisco linnavõimud trammilt mahakukkunud lollpeade hagidele alati väga agressiivselt reageerinud, mistõttu linna sel teemal kohtussekaebamine ei olevat kohalike juristide hulgas enam eriti populaarne harrastus.

Minu ja Taneli öömajaks oli TownePlace Suites by Marriott — meeldiv apartmenthotell, kus meie kõrvutiasetsevate tubade vahele oli paigaldatud topeltuks, mis mõlema toa elanike nõusolekul võimaldas toad üheks “korteriks” ühendada. Linu ja rätikuid vahetati seal üle päeva, aga kuna ma viimasel ajal enam eriti tihti voodit ei märga, oli see pigem pluss kui miinus.

Koosolekuist ja nende sisust ma siinkohal ei kirjuta. Kes peab, see teab. Töise programmi vahele mahtus ära ka õhtu, mille käigus JC sai uue tiitli “King of the Grill”. Oi, mul oli tervel järgmisel ennelõunal hea meel, et ma olin suutnud endale kindlaks jääda ning õllega (Sierra Nevada, üks kohalik microbrewery, väga maitsev) alustatud õhtut mitte veiniga jätkata. Kes teab, see teab.

FRA-SFO-TLL. Tagasilennule pääsesime San Franciscos üllatavalt kiiresti ja lihtsalt. Tundub, et seoses GWB eelseisva lahkumisega Valgest Majast on terrorioht järsult vähenenud. Igatahes ei võtnud sealne turvakontroll rohkem aega kui Tallinnas või Frankfurtis tehtu, pigem vastupidi. Frankfurti lennujaama äriklassi ootesaalis (aitäh, Eurobonus Gold!) saime natuke süüa ning üsna mugavais tugitoolides oma kolm tundi vahelduva eduga tukkuda.

Üks nädal, 11 tundi ja 30 minutit pärast kodumaa pinnalt lahkumist puudutasid LH Boeing 737 rattad Tallinna lennujaama rada 26. Pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel ööl oli mu pojal jälle kaks vanemat.

Vilgas pede

29. juunil jooksis USA sprinter Tyson Gay 100 meetrit 9,68 sekundiga, kuid liiga tugeva taganttuule tõttu jäi maailmarekord vormistamata. Padukristliku Ameerika Pereliidu kontrollitava uudisteportaali OneNewsNew toimetuses aga sõna “gay” eriti ei armastata ning automaagilise keeletoimetusprotsessi läbinud artiklis hiilgas sportlike saavutustega hoopis keegi Tyson Homosexual.

Loe lisa keeleblogist Language Log.

Viisavaba viisa ja piletivaba pilet

[USA] viisavabastusprogrammi uus kontseptsioon on indiviidipõhine, kirjutab Silver Meikar. Ehk siis — kuigi ameeriklased loobuvad viisade kleepimisest eestimaalaste passidesse, võtavad nad iga üle lombi lennatasoovija tausta ikkagi piisava põhjalikkusega kontrollida ning annavad oma jah- või ei-sõna, kellele õigeks peavad. Mis on teadupärast iga suveräänse riigi õigus.

Aga selle asja viisavabastuseks nimetamine on umbes sama (des)informatiivne kui väide, et 4. maist hakkab Estonian Air teenindama ilma piletita reisijaid. Tegelikult võtab lennufirma paberpiletite asemel kasutusele e-piletid.

Sitta sest viisavabadusest

USA on valmis vabastama Eesti (ja Tšehhi ja Kreeka) kodanikud viisanõudest tingimusel, et Ameerikasse sõita soovijad annavad Ühendriikide võimudele enda kohta eelnevalt piisava hulga isikuandmeid (ja kõigi piirile jõudmise hetkel olemasolevate näppude sõrmejäljed). Euroopa Komisjon peab liikmesriikide erinevat kohtlemist Liidu ühtsuse õõnestamiseks ja soovitab mainitud riikidel Euroopa ühise asja ajamiseks jänkidele “kõik või mitte midagi” öelda.

Samas on nii Eesti, Tšehhi kui Kreeka poliitikud veendunud, et viisavabaduse väljavõitlemine toob neile järgmistel valimistel nii mõnegi poolthääle — suur osa nende alamatest on ju ammust aega unistanud võimalusest maailma kõige demokraatlikumat riiki “valge inimese kombel” külastada. Ja kolka-ahvid ei suuda ju teadupärast globaalselt mõelda. “Euroopa ühise asja” ajamine on ju Brüsseli rida, meikäläinen peab kõigepealt ikka omaenese nahavahe soojas hoidma.

Mis oleks, kui Eesti võimud USA omadele teataksid: “Teie pakkumine on kahtlemata huvitav, kuid kahjuks mitte vastuvõetav. Me ei luba ühelgi riigil käsitada Eesti kodanikke teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikest vähem usaldusväärsetena.”? Ühendriikide piiriametnikel on niikuinii õigus keelduda kelle tahes riiki lubamisest — sõltumata sellest, kas tulijal on viisa või mõne sellise riigi pass, kelle kodanikelt USA viisat ei nõua. Kusjuures nad ei pea seda keeldumist põhjendama: nägu ei meeldi — tšau, pakaa.

Minu — ja mu tutvusringkonna — kogemus ütleb, et Ühendriikide viisa saab ilma probleemideta igaüks, kelle suhtes jänkid on kindlad selles, et nad ei taha USAsse elama jääda ega seal terrorismi või muu kuritegevusega tegelema hakata.

Palju praktilisem oleks viisavabaduse kokkuleppe sõlmimine hoopis Venemaaga — sinna oleks Eesti kodanikel juba puhtgeograafiliselt palju rohkem asja kui ookeani taha. Aga seda ei saa teha, sest esimene poliitik, kes säherduse jumalavallatu mõttega lagedale julgeks tulla, saaks kohe maasse tambitud kui tiblade tuhvlialune, Savisaare salasõber ja Putini pedepoiss.