29. juunil jooksis USA sprinter Tyson Gay 100 meetrit 9,68 sekundiga, kuid liiga tugeva taganttuule tõttu jäi maailmarekord vormistamata. Padukristliku Ameerika Pereliidu kontrollitava uudisteportaali OneNewsNew toimetuses aga sõna “gay” eriti ei armastata ning automaagilise keeletoimetusprotsessi läbinud artiklis hiilgas sportlike saavutustega hoopis keegi Tyson Homosexual.
Loe lisa keeleblogist Language Log.
[USA] viisavabastusprogrammi uus kontseptsioon on indiviidipõhine, kirjutab Silver Meikar. Ehk siis — kuigi ameeriklased loobuvad viisade kleepimisest eestimaalaste passidesse, võtavad nad iga üle lombi lennatasoovija tausta ikkagi piisava põhjalikkusega kontrollida ning annavad oma jah- või ei-sõna, kellele õigeks peavad. Mis on teadupärast iga suveräänse riigi õigus.
Aga selle asja viisavabastuseks nimetamine on umbes sama (des)informatiivne kui väide, et 4. maist hakkab Estonian Air teenindama ilma piletita reisijaid. Tegelikult võtab lennufirma paberpiletite asemel kasutusele e-piletid.
USA on valmis vabastama Eesti (ja Tšehhi ja Kreeka) kodanikud viisanõudest tingimusel, et Ameerikasse sõita soovijad annavad Ühendriikide võimudele enda kohta eelnevalt piisava hulga isikuandmeid (ja kõigi piirile jõudmise hetkel olemasolevate näppude sõrmejäljed). Euroopa Komisjon peab liikmesriikide erinevat kohtlemist Liidu ühtsuse õõnestamiseks ja soovitab mainitud riikidel Euroopa ühise asja ajamiseks jänkidele “kõik või mitte midagi” öelda.
Samas on nii Eesti, Tšehhi kui Kreeka poliitikud veendunud, et viisavabaduse väljavõitlemine toob neile järgmistel valimistel nii mõnegi poolthääle — suur osa nende alamatest on ju ammust aega unistanud võimalusest maailma kõige demokraatlikumat riiki “valge inimese kombel” külastada. Ja kolka-ahvid ei suuda ju teadupärast globaalselt mõelda. “Euroopa ühise asja” ajamine on ju Brüsseli rida, meikäläinen peab kõigepealt ikka omaenese nahavahe soojas hoidma.
Mis oleks, kui Eesti võimud USA omadele teataksid: “Teie pakkumine on kahtlemata huvitav, kuid kahjuks mitte vastuvõetav. Me ei luba ühelgi riigil käsitada Eesti kodanikke teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikest vähem usaldusväärsetena.”? Ühendriikide piiriametnikel on niikuinii õigus keelduda kelle tahes riiki lubamisest — sõltumata sellest, kas tulijal on viisa või mõne sellise riigi pass, kelle kodanikelt USA viisat ei nõua. Kusjuures nad ei pea seda keeldumist põhjendama: nägu ei meeldi — tšau, pakaa.
Minu — ja mu tutvusringkonna — kogemus ütleb, et Ühendriikide viisa saab ilma probleemideta igaüks, kelle suhtes jänkid on kindlad selles, et nad ei taha USAsse elama jääda ega seal terrorismi või muu kuritegevusega tegelema hakata.
Palju praktilisem oleks viisavabaduse kokkuleppe sõlmimine hoopis Venemaaga — sinna oleks Eesti kodanikel juba puhtgeograafiliselt palju rohkem asja kui ookeani taha. Aga seda ei saa teha, sest esimene poliitik, kes säherduse jumalavallatu mõttega lagedale julgeks tulla, saaks kohe maasse tambitud kui tiblade tuhvlialune, Savisaare salasõber ja Putini pedepoiss.
Elu on see, mis juhtub, kui sa oled parajasti muid plaane teinud.
Nädal tagasi olin ma kindel, et detsembris enam Eestist välja ei lähe. Vähemalt tööasjus mitte. Aga võta näpust! Tehti rida ümberkorraldusi, mille käigus võeti minu ja minu ülemuse ülemuse vahelt üks juhtimistasand vähemaks, ning mille tagajärjel olen ma praegu kusagil Central Park’i ja Times Square’i vahel hotellis. Homme õhtul (siinse aja järgi) ehk ööl vastu kolmapäeva (Eesti aja järgi) lendan tagasi kodumaale, käin poisiga firma laste jõulupeol ära ning enne töönädala lõppu tuleb ilmselt korraks ka Londonist läbi põigata.
Muide, KLM on päris viisaka teenindusega lennufirma. Ning kui sa just magada või arvutiga tööd teha ei taha, saab nendega isegi turistiklassis ilma eriti kirumata ja vandumata üle ookeani lennata.
Ma ei tea, miks, aga Boston hakkas mulle esimesest pilgust meeldima. “Päris” Boston on mõnusalt pisike — elanikkonnalt umbes poolteist ja maismaapindalalt pisut alla ühe Tallinna. Bostoni linnastu ehk “Suurem Boston“, mille elanikest jätkuks rohkem kui kolmele Eestile, aga kataks pisut üle neljandiku Eesti pinnast.
Boston jätab meeldivalt rohelise mulje ning lisaks sellele laiutab keset linna meri. Minu arvates on (soovitavalt laevatatava) veekogu olemasolu ühe korraliku linna jaoks hädavajalik. Isegi Tallinnast võib pikapeale asja saada, kui sadamapiirkond kunagi korralikult välja saab arendatud.
Bostoni puhul ei ole vähetähtis ka asjaolu, et kohalikus õlletehases pruulitav “Samuel Adams” on sõltumatu Eesti eksperdi poolt täiesti joodavaks tunnistatud.