Tag Archive for 'ühiskond'

Piotr Czerski: Meie, võrgulapsed

autor: Piotr Czerski <piotr@czerski.art.pl>
Marta Szreder’i ingliskeelsest tõlkest
eesti keelde tõlkinud Peeter P. Mõtsküla <peeterpaul@motskula.net>

Tõenäoliselt enim ülearu kasutatav sõna meedia diskursuses on “põlvkond”. Kord püüdsin ma kokku lugeda viimase kümne aasta jooksul välja kuulutatud “põlvkondi” alates artiklist, mis puudutas niinimetatud “Põlvkond Eimiskit”; ma usun, et neid oli vähemalt kaksteist. Neil kõigil oli üks ühine omadus: nad eksisteerisid vaid paberil. Reaalsus ei ole meile kunagi andnud üht käegakatsutavat, tunnetatavat, unustamatut impulssi, jagatud kogemust, mis oleks meid igaveseks eristanud varasemaist põlvkondadest. Me oleme seda otsinud, aga põhimõtteline muudatus on tulnud märkamatult, koos kaabeltelevisiooni, mobiiltelefonide ja ennekõike internetiga. Viimase viieteist aasta jooksul toimunud muudatuste ulatust võime täielikult mõista alles täna.

Meie, võrgulapsed; meie, kes me oleme üles kasvanud internetiga ja internetis, oleme põlvkond, kes selle mõiste sisule vastab, olgugi et mõnevõrra kummutavalt. Me ei ole üle elanud reaalsusest pärinevat impulssi, vaid pigem reaalsuse enese metamorfoosi. See, mis meid ühendab, pole ühine, piiratud kultuuriline kontekst, vaid usk sellesse, et kontekst defineerib iseennast ning on vaba valiku tulemus.

Ma tean seda kirjutades, et kasutan asesõna “meie” valesti, sest meie “meie” on kõikuv, pidevusetu, hägune, vanade kategooriate järgi ajutine. Kui ma ütlen “meie”, tähendab see “paljud meist” või “mõned meist”. Kui ma ütlen “me oleme”, tähendab see “me oleme tihti”. Ma ütlen “meie” ainult selleks, et olla üldse võimeline meist rääkima.

1. Me kasvasime üles koos internetiga ja internetis. See teeb meid teistsuguseks; see on see, millest tuleneb peamine, kuigi teie vaatepunktist üllatav, erinevus: me ei “surfa” ja internet ei ole meie jaoks “koht” ega “virtuaalne ruum”. Internet ei ole meile miski väljaspool reaalsust, vaid osa sellest: nähtamatu, kuid alati olemasolev kiht, mis on füüsilise keskkonnaga läbi põimunud. Me ei kasuta internetti, me elame internetis ja selle kõrval. Kui me peaks jutustama teile, analoogmaailma inimestele, oma bildungsroman’i, võiksime öelda, et igas meid kujundanud kogemuses on internetil olnud oma loomulik osa. Me saime võrgus sõpradeks ja vaenlasteks, me valmistasime võrgus eksamiteks spikreid, me kavandasime võrgus pidusid ja õppekogunemisi, me armusime ja läksime lahku võrgus. Võrk ei ole meile tehnoloogia, mida pidime õppima ja millest suutsime kuidagi aru saada. Võrk on protsess, mis pidevalt toimub ja muutub meie silme ees, koos meiega ja läbi meie. Tehnoloogiad tekivad ning kaovad seejärel unustusse, võrgulehti ehitatakse, nad õitsevad ja hääbuvad, aga võrk ise kestab edasi, sest meie ise olemegi võrk; meie, kes me suhtleme üksteisega viisil, mis on meile loomulik, intensiivsem ja efektiivsem kui kunagi varem kogu inimkonna ajaloos.

Võrgus üles kasvanuna mõtleme me teisiti. Võime leida informatsiooni on meile sama elementaarne kui seda on teie jaoks võime leida võõras linnas raudteejaam või postkontor. Kui me tahame midagi teada — olgu selleks siis tuulerõugete esimesed sümptomid, “Estonia” uppumise põhjused või see, kas veearve ei ole juhtumisi kahtlaselt suur — tegutseme me satelliitnavigatsioonisüsteemiga varustatud auto juhi kindlusega. Me teame, et leiame vajaliku info paljudest kohtadest, me oskame neisse kohtadesse pääseda, me teame, kuidas nende usaldusväärsust hinnata. Me oleme õppinud leppima sellega, et ühe vastuse asemel leiame palju erinevaid, ja me oskame nende hulgast välja valida kõige tõenäolisema, ignoreerides neid, mis ei tundu usaldusväärsed. Me valime, me filtreerime, me mäletame, ja me oleme valmis õpitud info uue ja parema vastu vahetama, kui see meieni jõuab.

Meie jaoks on võrk omamoodi jagatud välismälu. Me ei pea mäletama ebaolulisi üksikasju: kuupäevi, summasid, valemeid, seadusesätteid, tänavanimesid, detailseid kirjeldusi. Meile piisab sellest, et teame kokkuvõtet, seda põhilist, mida vajame teabe töötlemiseks ja teistega jagamiseks. Kui vajame üksikasju, leiame need sekunditega. Samuti ei pea me olema iga ala asjatundjad, kuna me teame, kust leida inimesi, kes on spetsialiseerunud teemadele, mida me ise ei tunne, ent keda me võime usaldada. Inimesi, kes jagavad oma eriteadmisi meiega mitte kasumi teenimiseks, vaid seetõttu, et me kõik usume, et info eksisteerib vaid liikumises, et see tahab olla vaba ja et me kõik saame informatsiooni vahetamisest kasu. Iga päev: õppides, töötades, igapäevaprobleeme lahendades, oma huvidega tegeledes. Me teame, kuidas võistelda ja meile meeldib võistelda, kuid meie võistlus, meie soov erineda, rajaneb teadmisele, võimele teavet interpreteerida ja töödelda, kuid mitte selle monopoliseerimisele.

2. Kultuurielus osalemine ei ole meile midagi ebatavalist: globaalne kultuur on meie identiteedi nurgakivi, meie enesemääratlemiseks olulisem, kui traditsioonid, ajaloolised narratiivid, sotsiaalne staatus, põlvnemine või isegi keel, mida kasutame. Kultuurisündmuste ookeanist valime just need, mis meile kõige paremini sobivad; me suhestume nendega, arvustame neid, salvestame oma arvustused selleks loodud võrgulehtedele, mis annavad meile soovitusi ka teiste albumite, filmide või mängude kohta, mis meile meeldida võiksid. Mõnesid filme, seriaale või videoid vaatame me koos kolleegidega või sõpradega kogu maailmast; mõnesid hindame vaid koos väikese grupiga inimestest, keda me ei pruugi kunagi näost näkku kohata. Seepärast tunneme, et kultuur muutub ühtaegu nii globaalseks kui individuaalseks. Seepärast vajame vaba juurdepääsu sellele.

See ei tähenda, et me nõuame kõigi kultuurisaavutuste tasuta kättesaadavaks tegemist, olgugi et kui me ise midagi loome, anname selle tavaliselt vabaks levitamiseks. Me mõistame, et seni vaid professionaalidele reserveeritud kvaliteediga filmi- või helifailide loomist võimaldava tehnoloogia kõigile kättesaadavaks muutumisest hoolimata nõuab loomingulisus pingutust ja investeeringuid. Me oleme valmis maksma, aga levitajate nõutav hiiglaslik vahendustasu tundub meie jaoks enesestmõistetavalt ülehinnatuna. Miks peaksime maksma info levitamise eest, kui seda on võimalik hõlpsasti ja täiuslikult kopeerida ilma algsest kvaliteedist raasugi kaotamata? Kui me saame vaid informatsiooni, tahame, et hind oleks sellele vastav. Me oleme valmis maksma rohkem, kuid siis me eeldame, et saame mingit lisaväärtust: huvitav pakend, vidin, kõrgem kvaliteet, võimalus vaadata kohe, ilma faili allalaadimist ootamata. Me oleme võimelised tänulikkust üles näitama ja me tahame artisti hüvitada (alates sellest, kui raha muutus paberkupüüridest reaks numbriteks ekraanil, on maksmine saanud mõnevõrra sümboolseks vahetustehinguks, mis peaks mõlemale osapoolele kasulik olema), kuid korporatsioonide müügieesmärkidest pole meil sooja ega külma. Pole meie süü, et nende äri on oma traditsioonilisel kujul lakanud mõistlik olemast ning et selle asemel, et vastata väljakutsele ja üritada tuua meieni midagi enamat kui see, mida me võime tasuta saada, on nad otsustanud kaitsta oma iganenud viise.

Ja veel üks asi: me ei taha maksta oma mälestuste eest. Filmid, mis meenutavad meile meie lapsepõlve, muusika, mis meid kümne aasta eest saatis — välismäluvõrgus on nad lihtsalt mälestused. Nende mäletamine, vahetamine ja edasiarendamine on meile midagi sama loomulikku kui mälestus “Casablancast” on teile. Me leiame võrgust filme, mida lastena vaatasime, ja me näitame neid oma lastele, just nagu teie jutustasite meile Punamütsikesest või Kuldkiharast. Kas te kujutate ette, et keegi võinuks teid seejuures seaduserikkumises süüdistada? Ka meie mitte.

3. Me oleme harjunud, et meie arved maksavad ennast ise, kuni meie kontodel on piisavalt raha; me teame, et pangakonto avamine või mobiilioperaatori vahetamine on vaid ühe võrguvormi täitmise ja kulleriga kohaletoimetatud lepingu allkirjastamise küsimus; et isegi reis Euroopa teise serva koos kiire ringkäiguga tee peale jäävas linnas on korraldatav kahe tunniga. Järelikult, olles riigi teenuste kasutajad, häirib meid üha enam selle arhailine kasutajaliides. Me ei saa aru, miks peaksime tulude deklareerimiseks täitma mitu blanketti, millest peamisel on rohkem kui sada küsimust. Me ei mõista, miks peame formaalselt kinnitama ühelt aadressilt väljakolimist, et teisele sisse kolida, justkui ei suudaks kohalikud omavalitsused ilma meie sekkumiseta omavahel suhelda (mainimata, et püsiaadressi omamise nõue kui selline on juba ise absurdne).

Meis ei ole jälgegi sellest tagasihoidlikust nõustumisest, mida näitasid üles meie vanemad, kes olid veendunud administratiivsete küsimuste äärmises olulisuses ja kes lugesid riigiga suhtlemist millekski tähistamisväärseks. Me ei tunne seda austust, mille juured on üksildase kodaniku kauguses majesteetlikest kõrgustest, mida asustab läbi pilvede vaevalt nähtav valitsev klass. Meie nägemus ühiskondlikust struktuurist erineb teie omast: ühiskond on võrk, mitte hierarhia. Me oleme harjunud olema võimelised alustama dialoogi kellega iganes, olgu ta professor või popstaar, ja me ei vaja mingeid erilisi sotsiaalse staatusega seotud kvalifikatsioone. Suhtluse edukus sõltub ainult sellest, kas meie sõnumi sisu nähakse olulise ja vastamist väärivana. Ja kui me tunneme, et tänu koostööle, jätkuvale dispuudile ja oma argumentide kaitsmisele kriitika eest, on meie arvamused mitmetes küsimustes lihtsalt paremad, siis miks ei võiks me oodata tõsist dialoogi valitsusega?

Me ei tunne religioosset austust “demokraatlike institutsioonide” vastu nende praeguses vormis, me ei usu nende aksiomaatilisse rolli erinevalt neist, kes näevad “demokraatlikke institutsioone” enda rajatud monumentidena iseendale. Me ei vaja monumente. Me vajame süsteemi, mis vastab meie ootustele, süsteemi, mis on läbipaistev ja pädev. Ja me oleme õppinud, et muutus on võimalik: et iga ebamugav süsteem on asendatav ja saab asendatud uuega, sellisega, mis on efektiivsem, meie vajadustele paremini vastav ja rohkem võimalusi pakkuv.

See, mida me hindame kõige rohkem, on vabadus: sõnavabadus, info- ja kultuurivabadus. Me tunneme, et tänu vabadusele on võrk see, mis ta on, ja et meie kohus on seda vabadust kaitsta. Me võlgneme seda tulevastele põlvedele, just samamoodi nagu me võlgneme neile kaitstud keskkonna.

Võib-olla ei ole me sellele veel nime andnud, võib-olla ei ole me sellest veel täiesti teadlikud, aga mulle tundub, et see, mida me tahame, on reaalne, tõeline demokraatia. Demokraatia, mis on, võib-olla, midagi enamat kui see, millest teie ajakirjandus unistab.