Reedel potsatas mu e-kirjakasti läkitus, mille autoriks sihtasutuse Vaata Maailma projektijuht Mart Parve. Kirja põhituumaks oli palve ärgitada inimesi senisest rohkem ID-kaarti pruukima, kutsudes neid osalema projekti Arvutikaitse 2009 kampaanias, mille tingimuste digiallkirjastajate vahel läheb loosi hulk auhindu.
Inimeste teavitamine vajadusest oma arvuteid turvata ning juhiste jagamine ID-kaardi kasutuselevõtuks on mu meelest igati õilis ja vajalik. Olen seda ilma igasuguste kampaaniateta teinud ka varem, näiteks siin:
Lisaks soovitan kõigil Elisa ja Tele2 klientidel saata e-kiri oma operaatori klienditeenindusse (info@elisa.ee või info@tele2.ee) ning küsida, millal nemad mobiil-ID’d kasutama saavad hakata.
Lendurite rahvapärimuse kohaselt olevat üks vana ja paljunäinud piloot öelnud, et teiste vigadest peab õppima lihtsalt seepärast, et kõiki vigu ei jõua ise ära teha. Sama kehtib ka langevarjurite — ja tegelikult mistahes muu alaga tegelejate — kohta.
Paari viimase päeva jooksul olen saanud lugeda kahe — tõsi, õnnelikult lõppenud — langevarjuintsidendi kirjeldusi. Mõlemal juhul jäi mulje, et peategelased olid unustanud ühe olulise tõsiasja: riskifaktorid ei liitu, vaid korrutuvad.
Ull:
- pikk paus pärast viimast hüpet: oskused “roostes”, kuid enne hüpet jäi lihasmälu värskendamine tegemata;
- sõber hüpet filmimas: keskendumine hüppeplaani “atraktiivsele” osale, mitte sangade asukoha kontrollile;
- avamine plaanitud tavalisest kilomeetrist 200 meetrit (4 sekundit) kõrgemale, kuid mitte täiendava ajavaru loomiseks, vaid selleks, et kaameramees ka selle “purki” saaks;
- avamisrõnga mitteleidmisel ettenähtud standardprotseduuri (katsun – ei leia – katsun uuesti – ikka ei leia – varuvari) asemel katse rõngast vaadates üles leida: täiendav ajaraisk stabiilsuse tagasisaamiseks.
Jean:
- ülivarane äratus: väga tõenäoliselt ei olnud tavaline unenorm täis magatud;
- kiirustamine lennuväljale: 160 km/h mööda käänulist teed välistab võimaluse hüppeks mentaalselt valmistuda;
- visuaalse kõrgusemõõtja autosseunustamine ja teise laenamine: kui laenuks võetu ei olnud täpselt sama mudel, siis tähendab see paratamatult täiendavat, olgugi et väikest, tähelepanuressursi kulu;
- hüppeplaani muutmine vahetult enne lennukisseminekut (“is it ok he is coming with us?”): kogenud hüppajale võrdlemisi lihtsate plaanide puhul iseenesest mitte väga suur riskifaktor, aga siiski;
- heliline kõrgusemõõtja “läks lolliks”: duh, inimesed, Pro-Tracki käsiraamatus on sees õpetus selle kohta, kuidas riistapuule lennuvälja “nullkõrgus” käsitsi selgeks teha. Kui aga siiski lennukis selgub, et aparaat kõrgust õigesti ei mõõda, tuleks endale 42 korda korrata, et sellel hüppel ei tohi mingil juhul piiksujat kuulata, või Track hoopiski kiivrist taskusse ümber tõsta; samuti tasuks tõsiselt kaaluda lihtsama hüppeplaani kasuks otsustamist või (olukorras, kus sul ka visuaalse kõrgusemõõtjaga mingi jama oli) lennukiga allatulekut.
- väljahüpe lahtise rinnarihmaga: kõlab nagu Darwini auhinna kandidaat. Kurat võtaks, lennukisse tuleb minna täies hüppevalmiduses varustusega, mitte rihmad lahti! Ning alati tasub igaühel lennukis kontrollida nii iseenese kui kõigi teiste varustust, olgu need teised kasvõi mitme tuhande hüppe kogemusega skygod’id. Õnneks sai vend rinnarihma vabalangemises kinni, kuid kaotas pusides kontrolli kõrguse üle ning avas juba ohtlikult madalale jõudnuna põhi-, mitte varuvarju; automaat viskas varu sinna kõrvale ning põhivarjust vabanemiseks ei jäänud enam aega.
Mõnikord on lennukisse jäämiseks vaja rohkem mune, kui väljahüppamiseks.
noktum arvas mu eilse postituse venekeelset tõlget (спасибо, gynter!) kommenteerides, et aastaraamatupeituse taga võib olla KAPO soov jätta endale võimalus rääkida täna üht ja homme hoopis teist juttu — mustmiljonis eksemplaris võrku riputatud materjali hilisem “kohendamine” ei ole teadupärast triviaalne ülesanne. Mina ei taha seda KAPO-st hästi uskuda, aga tõsi ta on, et nii Eesti kui muu maailma e-ajalehtedes avaldatud uudised ja artiklid kipuvad teinekord kaduma või muutuma.
Küll aga tahan ma uskuda, et mõned minust palju helgemad pead treivad varsti valmis sellise infotehnoloogilise lahenduse, mis võimaldaks mistahes elektroonilisele infoühikule tõestusväärtusega ajatempli külge kleepida ning tulemuse mingisse globaalsesse ning ilma keskserveriteta toimivasse hajutatud salvestusvõrku laadida, kust mitte keegi seda enam maha ei saaks kustutada.
Maailma suurima wifi-kogukonna FON asutaja ja tegevjuht Martin Varsavsky saatis oma töötajaile e-kirja, kus teatas, et FON lõpetab Microsofti uute tarkvaralitsentside ostmise ja vanade uuendamise ning palus kõigil esimesel võimalusel Ubuntu Linuxile ümber kolida. Üks väljavõte Martini kirjast (minu tõlge):
“Ubuntut kasutades unustasin arvuti ja sain keskenduda oma tööle. Windowsiga, mis oma kokkujooksmiste ja uimasusega oma olemasolu mulle liigagi sageli meelde tuletas, ei olnud see võimalik. Teine ülemineku põhjus on kokkuhoid. Ubuntu ja kõik selle juurde kuuluv tarkvara on tasuta ning lisaks tarkvarale võimaldab see meil raha säästa ka riistvara arvelt, sest Ubuntu jookseb 2 aasta vanusel arvutil kiiremini kui Vista tuttuuel.”
Omalt poolt lisan siia viite Eesti Ekspressis avaldatud Aare Kirna artiklile “Ära lase oma arvutit üle võtta!“, kus räägitakse (täna ennekõike idapiiri tagant lähtuvatest) IT-ohtudest ning muuhulgas mainitakse Ubuntut kui turvalisemat alternatiivi (piraat)Windowsile.
