juhuslikud mõtted

Pea kolm nädalat ei ole ma siia midagi kirjutada jõudnud, nii et need, kes end mu tööde ja tegemistega RSS-i kaudu kursis hoida soovivad, on olnud sunnitud pimeduses kobama.

Aga lühiuudiseid mu töödest-tegemistest-mõtetest ning viiteid netiavarustest leitud lugemist väärivaile asjadele leiavad blogikülastajad lehe paremast servast. Lühiuudiseid aitab vahendada Twitter (lihtne ja mugav “kiirblogimisvahend”, mis muuhulgas võimaldab oma twitterikasutajatest sõprade uudiseid ka otse taskusse tellida) ja veebilinke del.icio.us (lahendus, mis võimaldab mul oma viiteid meelevaldsete võtmesõnadega varustada ning neid soovi korral nii sõprade kui laiema avalikkusega jagada).

Tegelikult pakuvad ka Twitter ja del.icio.us RSS-uudistevoogusid. Ja Flickr, kuhu ma aeg-ajalt fotosid postitan. Ja 110 muud võrguteenust kah. Ükspäev Võtan Kätte™ ja tekitan kõigist minu enda publitseeritavaist allikatest ühe ÜberFeed’i. Selle juures kuluvad marjaks ära Google Reader, Yahoo Pipes või lihtsalt RSS Mix; tulemuse serveerimisel on mõistagi abiks FeedBurner.

Martin Varsavsky asks if blogs are being rendered irrelevant by RSS feeds. Adrian Cockroft kicks in an interesting idea about lack of comments being the single biggest issue with the feeds. And as I was about to write a longer comment to Martin’s post, I decided to do it here. Enjoy it or skip it, the choice is yours

Lack of comments Adrian called the “main issue with RSS readers” is actually a two-edged sword. Quite often, comments are not that interesting, so leaving them out allows me to focus on the bits coming from the source I’ve decided to keep my eyes on. However every now and then I would much appreciate an easy way to selectively turn on comment feeds for a particular post — which is something I haven’t found yet.

Not seeing my sources’ new and ever shinier looks is — to me — a benefit, not a problem. What I’m actually interested in is what you’ve got to say, not in which font or color you like to say it. And having the thoughts from different sources presented to me in a consistent format makes reading a lot easier.

The thing with blogs (and even more with “old-school” news channels including newspapers) is that nearly all of them contain some stuff that is really interesting, and more stuff that is not (at least to me at the time, but it may be to someone else or at another time). Feeds let me focus on what I’m interested in right now, giving me an easy — and timewise inexpensive — way to skip over the stuff that I’m not.

But there are a couple of things that I think bloggers of the feed era (should we call them “feeders”?) have to learn: good and relevant post titles are a must, and if you’re providing a “castrated” feed instead of a full one, then the leads must be even better than the titles.

Tänapäeval liiguvad infobitid “kiiresti ja hulgakaupa”. Järjest rohkem inimesi saab olulise osa oma töö, õpingute ja huvidega seotud teabest interneti vahendusel. Nii minagi. Et tormi(li)sel infomerel pinnale jääda, kasutan rida erinevaid “päästerõngaid”, sealhulgas RSS-i (Wikipedia: et, en).

Ma külastan e-ajalehtede ja võrguportaalide esikülgi vaid haruharva. Küll aga hoian ma Google Reader’i abiga silma peal rohkem kui sajal RSS-uudistevool. Lisaks mind huvitavate — või mind huvitavail teemadel kirjutavate — inimeste blogidele varustavad mind RSS-voogudega mitmed e-meediakanalid, peotäis tööalaseid servereid ja mõned agregaatorid (nt digg.com ja blog.tr.ee).

Oma tellitud uudistevood olen jaganud teemade kaupa kaustadesse — sõbrad-tuttavad, töö, tehnoloogia, copyright-copyleft, poliitika, päevauudised jne. Suuremates kaustades kasutan täiendavalt kahe- või kolmetasandilist all-liigitust, et olulist materjali ajaviitelugemisest kergemini eristada.

Mõned tähelepanekud:

1. Hea pealkiri on pool võitu. Kui “kohustuslik kirjandus” kõrvale jätta, jätkub mu tähelepanu ja aega peaasjalikult vaid neile lugudele, mille pealkiri on piisavalt konkreetne, informatiivne ja/või intrigeeriv. Kui sa ei viitsinud korralikku pealkirja välja mõelda, ei ole sa väga suure tõenäosusega kirjutanud midagi mõistlikku ka artikli sisusse, nii et ma ei hakka oma aega raiskama.
2. RSS puhastab “peldikuseinu”. Kui ma saan vajaliku info kätte otse RSS-voost, ei ava ma originaalartiklit oma veebilehitsejas üldse. Mõistagi ei näe ma sellisel juhul ka lugejate postitatud kommentaare ega pääse ka ise “kogemata kombel” kommenteerima. Tõsi, mõni artikkel lausa nõuab kommentaari (või kommentaaride lugemist), kuid valdav enamus seda ei tee.
3. Salapäratsemine on nõme. Kui su RSS-voogu saadetud pealkiri ja/või avalõik ei ole just väga hea, ei vaevu ma tõenäoliselt originaalartiklit oma veebilehitsejas avama. Ma ei ole huvitatud su lehe uuest disainist, bänneritest ega muust reklaamist (ja ma kasutan niikuinii Adblock’i, aga see on hoopis teine jutt). Ma loen artikleid nende sisu pärast. Ja kui sa ei taha oma sisu mulle mugavalt kättesaadavaks teha, ära tee — ma võin vabalt teiste kirjutisi lugeda. Muide, see tuletab mulle meelde Aavo Koka omaaegse (?) totra kombe avaldada EPL Online’is vaid oma arvamuslugude sissejuhatusi lootuses, et ma lähen õhtul paberlehte ostma.

P.S. Kui sa loed seda artiklit RSS-lugejaga, kontrolli, et voo aadress oleks feeds.feedburner.com/wolli. Vana voog, feeds.feedburner.com/w-blog, on juba teel ajaloo prügikasti ning bloggeri pakutav “toores” wolli.blogspot.com/feeds/posts/default ei pruugi sisaldada kõike, mida ma sulle pakkuda püüan.