juhuslikud mõtted

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et mu naisel ähvardas mingi ports Eurobonuse punkte hapuks minema hakata. Kuna ka minul oli neid ka omajagu kogunenud, võtsime nõuks kevadel ühe päikselise perereisi teha.

Kõigepealt saatsin SAS-i esindusse kirja, et kaks suurt ja üks väike soovivad aprilli lõpus umbes nädalaks soojale maale lennata, kusjuures kahe peale on suurtel kokku X punkti. Madis teatas seepeale, et ma peaksin neile konkreetse sihtkoha teatama. Selgitasin, et kui mul oleks konkreetne sihtkohaeelistus olemas, oleksin ma seda nendega ka jaganud. Evert saatis mulle nipsaka vastuse, et nad saavad meile punktide eest pakkuda 21 erineva lennufirma lende ning et me peaks ikka vähemalt riigi või regiooni ise ära ütlema, sest võib juhtuda, et meie punktide eest iga lennufirmaga igasse sihtkohta ei saa.

No jopt, kui ma lähen baari ja ütlen, et mul on siin üks jakobson ja et ma tahaks ennast seamoodi täis juua, siis baarman hakkab välja valama, mitte ei mölise, et neil on nii palju erinevaid jooke, et mu rahast ei pruugi näiteks liitrise Blue Label’i jaoks jätkuda.

Sellest ma ükspäev juba kirjutasin. Aga ma ei jätnud jonni.

Saatsin neile siis uue kirja: kaks suurt ja üks väike soovivad aprilli lõpus umbes nädal aega Tais veeta, kusjuures kahe peale on suurtel kokku X punkti. Selle peale kirjutas Doris-Kristina, et Bangkokist tagasi tulevasse SAS-i lennukisse ei ole enam punktide eest kohti saada, kuid läbi Pekingi oleks see võimalik — ning et tänu sõbrapäeva erisoodustusele on hinnavahe väiksem kui muidu.

Oot-oot, mis soodustus? Flysas.com… Eurobonus… Point bargains… wow! Sõbrapäeva eripakkumine: kõigist Põhja- ja Baltimaadest Pekingisse ja tagasi turistiklassis vaid 20 tuhande punkti eest (tavahind olnuks 80 tuhat). Telefon pihku: kallis kaasa, jätame Tai seekord ära ja lähme hoopis Hiinasse, OK?

SAS-ile uus kiri: jätame Bangkoki teiseks korraks ja lendame soodukaga Pekingisse. Doris-Kristina pakkus ajad välja, kuid lisas, et meile sobival päeval ei ole enam punktide eest võimalik TLL-ARN liinile kohti saada. Kirjutasin vastu, et tehtagu meile broneering ARN-PEK-ARN-TLL ja me vaatame ise, kuidas me ennast õigeks ajaks Stockholmi toimetame.

Sedakorda vastas mulle jälle Madis, teatades lakooniliselt, et Pekingist tagasilennuks on kohti vaid äriklassis, sooduspakkumine aga kehtib vaid turistiklassis, ning lisas, et sedalaadi pakkumised lähevad tavaliselt väga kiiresti kaubaks. Infot selle kohta, kui mitu punkti mu reis äriklassis tagasituleku puhul kokku maksma läinuks, ta ei vaevunud minuga jagama.

MisMÕTTES? Mulle on tehtud konkreetne pakkumus, millele mina olen andnud konkreetse nõustumuse ja nüüd hakkavad nad keerutama? Ei lähe läbi!

Saatsin kohe väga viisaka kirja, kus andsin mõista, et soovin ka edaspidi SAS-ist mõelda kui tõsiseltvõetavast ja usaldusväärsest lennuettevõttest. Sain vastuse, et oops, mu kolleeg on teile nähtavasti neile lendudele broneeringu ära teinud.

Järgmisel hommikul oli Doris-Kristina pukis tagasi. Koos kinnitatud broneeringuga potsatas mu postkasti küsimus, kas soovin pikkadele lendudele ka istekohad ette reserveerida.

Lõpp hea, kõik hea.

Mis on loo moraal?

Kui ma ei oleks olnud piisavalt informeeritud ja initsiatiivikas või kui ühele mu kirjadest poleks Madise asemel Doris-Kristina vastama juhtunud, oleks mu naise punktid lõppude lõpuks tõenäoliselt ikkagi hapuks läinud. Iga kett on täpselt nii tugev, kui selle nõrgim lüli ning piisab ühest lammas-tüüpi teenindajast, et jätta kuitahes tõsiseltvõetavast ettevõttest kliendile peldik-tüüpi mulje.

Elu on see, mis juhtub, kui sa oled parajasti muid plaane teinud.

Nädal tagasi olin ma kindel, et detsembris enam Eestist välja ei lähe. Vähemalt tööasjus mitte. Aga võta näpust! Tehti rida ümberkorraldusi, mille käigus võeti minu ja minu ülemuse ülemuse vahelt üks juhtimistasand vähemaks, ning mille tagajärjel olen ma praegu kusagil Central Park’i ja Times Square’i vahel hotellis. Homme õhtul (siinse aja järgi) ehk ööl vastu kolmapäeva (Eesti aja järgi) lendan tagasi kodumaale, käin poisiga firma laste jõulupeol ära ning enne töönädala lõppu tuleb ilmselt korraks ka Londonist läbi põigata.

Muide, KLM on päris viisaka teenindusega lennufirma. Ning kui sa just magada või arvutiga tööd teha ei taha, saab nendega isegi turistiklassis ilma eriti kirumata ja vandumata üle ookeani lennata.

posted by: ppmotskula

Tõlkes kõlab see umbes kui “reisijate jalanõude taaspaigaldamise koht”. Ilmselt oli “pange siin oma kingad jalga tagasi” briti sildimeistrite arvates liiga matslik.

Seltskond eestlasi võttis Praha kesklinnast eile õhtul kolm taksot. Hotelli juurde jõudnud, väljus meie auto juht masinast, et ees sõitnutelt küsida, mis hinnaks tuli. Ta nimelt oli unustanud taksomeetri sisse lülitada.

Eestpoolt teatati, et sõit maksis 800 krooni (Tšehhi oma mõistagi, kusjuures niipalju neile ka maksti). Meie sohver naasis oma auto juurde ja teatas, et seda on ikka liiga palju ja kuradi mustlased tegid teie sõpradele külma, sest tegelikult ei tohtinuks see sõit üle 450 Kč maksma minna.

Leidsin, et ülesnäidatud aususe eest võib talle pisut preemiat anda ning pakkusin 500 raha, millega mees rõõmsasti nõus oli. Küsisin kviitungit ka, mispeale taksist hakkas usinasti kindalaekas tuhnima ja leidis mulle terve portsu tšekke, millest osa küll raamatupidamisele kuidagi sobinud ei oleks, sest kuupäev oli minu riikisaabumise omast varasem. Seepeale teatas vend, et võtku ma 100 krooni tagasi, kuna tal ei ole piisavalt palju õige kuupäevaga tšekke.

Jätsime hüvasti ja läksime laiali. Olin juba hotelli sisenemas, kui taksojuht mulle järele kihutas ja teatas, et ta oli siiski veel ühe õige kuupäevaga kviitungi leidnud. Oma sajakroonist ta seeejuures tagasi ei tahtnudki.

Inimesed on põhiolemuselt head.

Ma ei tea, miks, aga Boston hakkas mulle esimesest pilgust meeldima. “Päris” Boston on mõnusalt pisike — elanikkonnalt umbes poolteist ja maismaapindalalt pisut alla ühe Tallinna. Bostoni linnastu ehk “Suurem Boston“, mille elanikest jätkuks rohkem kui kolmele Eestile, aga kataks pisut üle neljandiku Eesti pinnast.

Boston jätab meeldivalt rohelise mulje ning lisaks sellele laiutab keset linna meri. Minu arvates on (soovitavalt laevatatava) veekogu olemasolu ühe korraliku linna jaoks hädavajalik. Isegi Tallinnast võib pikapeale asja saada, kui sadamapiirkond kunagi korralikult välja saab arendatud.

Bostoni puhul ei ole vähetähtis ka asjaolu, et kohalikus õlletehases pruulitav “Samuel Adams” on sõltumatu Eesti eksperdi poolt täiesti joodavaks tunnistatud.