Ma tean, et ma peaks tegelikult kirjutama ühe korraliku reisikirja. Piltidega ja puha. Aga olgem ausad, ööpäevas on ainult 24 tundi.
Estonian version™: puhkasin märtsi alguses koos Alice’i ja Peeter Karliga Mauritiusel. Oli väga lahe nädal, kõik jäid ellu.
Märksõnad: päike-vihm-päike-vihm, OWD litsents ja 29 kraadine vesi 25 meetri sügavusel, katkine ukseklaas ja 3+3 õmblust, suhkruroopõllud, sigasuured kilpkonnad, tee-see-ise leidlikkus, hindu-valge-musta-moslemi-hiina segiläbikultuur, õgardhollandlased, soe rumm ja parasailing, miinus üks telefon, peldik-tüüpi pealinn, BA turistiklass, Novotel LHR.
Tiba pikemalt.
Päike-vihm: Mauritiuse ilm on (või vähemalt oli 2009. aasta märtsi alguses) selline, et kui aknast välja vaadates päikest näed, tasub vihmavari kaasa võtta, sest selle aja peale, kui sa õue jõuad, võib paduvihm juba lõppemas olla. Ja vastupidi. Aga vihmavarju võib ikka kaasa võtta, sest kui parajasti ei saja, saab seda päiksevarjuna kasutada. Meie küll vihmavarje ei pruukinud, vaid mäkerdasime end päiksekaitsekreemidega (suurtele 30-ne, väikesele 50-ne) ja suutsime põletustest peaaegu et pääseda. Mul tuli õla pealt ja pealaelt natuke nahka ikka maha.
Sukeldumine: Nagu plaanis oli, sain oma OWD meresukeldumised tehtud. Ja kauba peale veel 4 sukeldumist. Kokku veetsin vee all pisut pealt viie tunni, käisin ära pea 25 meetri sügavusel, sukeldusin hoovuses (nõrgas) ja vrakile (sisse minemata), nägin igasugu vee-elukaid (sh kaks raid, peotäis kaheksajalgu, suur hulk mureene ja parvede viisi sebrakalasid, kes mind millegipärast aeg-ajalt näksimas käisid). Esimesel korral oli alla minnes kõrvade tasakaalustamisega natuke probleeme, aga teisel sukeldumisel sain mulle sobiva nõksu (regu suus haigutamine) kätte ja edasine oli lust ja lillepidu. Ennastki ajas naerma see, kuidas ma vee all teise sukelduja kohale sattudes käed-jalad kohe laiali ajasin, et talle mitte selga kukkuda. Mis parata, taevast sisse harjunud instinktid 
Ukseklaas ja õmblused: meie sealviibimise teise päeva õhtul otsutas Peeter Karl söömast tulles joosta üles trepist, mille ees asunud klaasuks oli ööseks kinni pandud. 5-millimeetrine klaas läks kildudeks ja kõik koht oli verd täis. Võtsime poisi (kes õnneks taipas liikumatuks jääda) ukse seest välja, veendusime, et silmad on peas, suured veresooned terved ja küsimustele tuleb adekvaatseid vastuseid. Alice hakkas esmaabi osutama, mina hankisin turvamehe abiga takso (112 ei olnud miskipärast kättesaadav) ja kimasime kohalikku haiglasse. Seal sai poiss kolm õmblust otsaette ja kolm nina ja suu vahele ning purgitäie paratsetamooli ja teise amoksitsilliini. Järgmisel päeval oli Peeter Karl jälle rõõmus (ja kodumaale jõudes said niidid ka välja võetud). Muide, riiklik meditsiin on Mauritiusel tasuta ja lapsed võetakse raviasutustes eelisjärjekorras jutule.
Suhkruroog: see kultuur kasvab seal sõna otseses mõttes kõikjal, kuhu kohalikel seda vähegi külvata (või istutada?) on õnnestunud. Ja õnnestunud on hästi. Nagu üks mu sukeldumisinstruktoritest sellal, kui ma ise vees olin, Alice’ile rääkis, on erinevalt nt Seišellidest Mauritiusel ka “päris” majandus olemas (suhkur ja tekstiil), mistõttu ülemaailmne majanduskriis neid veel nii valusalt löönud ei ole. Kusjuures nad müüvad praktiliselt kogu oma suhkrutoodangu riigist välja (sest eurooplased peavad seda kvaliteetseks ja maksavad hästi) ning ostavad oma lauale suhkrut hoopis Mosambiigist.
Kilpkonnad: La Vanille krokodillipargis on ka kilpkonnade osakond. Kuni 200-kilogrammiseid täiskasvanud elukaid on neil seal jutu järgi 161, lisaks sadu väikseid, alla 7-aastaseid. Hiidkilpkonnad teevad muuhulgas üsna valju mörisevat häält.
Tee-see-ise leidlikkus: Casela linnupargi mänguväljaku ronimisasjade hulgas olid lennuk, külgkorviga mootorratas ja järelkäruga traktor, mille valmistamiseks oli kasutatud torusid, tellingutel pruugitavaid metallvõrepõrandaid, tühje tünne, vanu autokumme, keevitust, värvi ja leidlikkust. Ehk siis vana hea nõukaaegne nutikus ei ole Mauritiuselt (erinevalt Lääne tarbimisheaoluühiskonnast) veel kuhugi kadunud.
Segiläbikultuur: Mauritiusel ei ole põliselanikke. Umbes pooled kohalikest on hindud, ülejäänud jagunevad enam-vähem võrdsetes osades valgeteks, moslemiteks, Aafrika päritolu kreoolideks ja hiinlasteks. Eri uskude pühakojad on sõbralikult kõrvuti, surnuaedade ühes otsas on ristid ja teises Buddhad, jne jne. Keeleseadus, kui neil selline üldse on, lubab reklaamsilte üles riputada täpselt selles keeles, mida sildi omanik vajalikuks peab. Riigikeel on inglise keel, aga suurem osa rahvastikust räägib tegelikult mingit prantsusepõhjalist kreoolikeelt ja koolides õpetatakse kohustuslikus korras nii inglise kui prantsuse keelt.
Õgardhollandlased: 15. sajandil jõudsid saarele hollandlased, kes lõid looduslikke vaenlasi mitteomavad dodod maha ja pistsid nad pintslisse enne, kui keegi neile öelda jõudis, et seda lennuvõimetut linnuliiki mujal maailmas ei esinegi. Lisaks dododele on Mauritiusel välja surnud ka terve rida muid kummalisi elukaid, sh elevantlind, kes kaalus ligi pool tonni ja kelle muna (üks kivistunud eksemplar on saarelt leitud) paneks ka kõige jämedama kloaagiga jaanalinnud hirmust värisema.
Soe rumm ja parasailing: ühel kaunil päeval otsustasime mängida pakse saksa turiste ja käisime pakettreisil Hirvesaarel. Hirvi seal ei olnud, küll aga sai Alice võimaluse paadi järel langevarjuga lennata (Peeter tahtis esialgu ka kaasa minna, aga otsustas viimasel hetkel ema lennuomadusi hoopis isa sülest jälgida) ning pärast väikest kiirpaadiekskursiooni pakuti meile grill-lõunat ja kohalikke jooke. Kui vastasin paljasjalgse ettekandjatari küsimusele, et soovin õlut alles pärast rummi, kallas ta lahkelt naeratades mu plasttopsi päikesesooja kärakat (poes 80 ruupiat ehk umbes 30 krooni pudel) servani täis; Alice sai pudelitäie roosat veini ja Peeter Karl pidi leppima jaheda karastusjoogiga.
Miinus üks telefon: esimesel päeval lösutasin hotelli basseini ääres, kui poiss palli järel tiba liiga sügavasse vette jalutas, paanikasse sattus ja appi karjuma hakkas. Aitasin ta veest välja ja leidsin seejärel oma lühikeste pükste taskust töötamast lakanud mobiiltelefoni. Tore, et mu vana, kuid sama laadijat kasutav, telefon koti põhjas reisile kaasa oli tulnud
Peldik-tüüpi pealinn: kui te peaksite kunagi Mauritiusele sattuma, hoidke Port Louis’ist heaga eemale. Saareriigi pealinn on küll võrdlemisi väike (umbes nagu Tartu), aga sitane ja liiklussuitsune ja üleüldse võrdlemisi kole, kui üht sadama vahetusse lähedusse jäävat esinduskvartalit mitte arvestada. Õnneks on saarel ilusaid kohti piisavalt palju ja pealinna külastamine ei ole kellelegi kohustuslik.
BA turistiklass: peamiselt, aga mitte ainult, oma töö tõttu on mul tulnud laia kerega lennukite sisemusega omajagu tutvust teha. British Airways’iga aga ei olnud ma varem lennanud. Kogemusega võis igatahes rahule jääda — britid olid suutnud lennukisse päris söödavad road kaasa küpsetada ning Boeing 747 istmed võimaldasid 12-tunnise lennu ilma piinlemata välja kannatada. SAS pakub küll lastele mänguasju, aga nende Airbus 340 turistiklassi istmevahe tundub natuke väiksem olema. Lufthansa, Unitedi ja eriti veel KLM-i pikaotsalennukite turistiklassid on BA-ga võrreldes tõeliselt õnnetud.
Novotel LHR: tagasiteel pidime Londonis öö veetma. Booking.com vahendusel õnnestus mul 69 naela eest saada tuba Novoteli ketti kuuluvas lennujaamahotellis. Lisaks suurele voodile oli seal ka (voodipesuga varustatud) diivanvoodi, mida täiskasvanu(te)ga koos reisivad alla 16-aastased lapsed võisid lisatasuta pruukida. Ja lisaks oli nende personal niivõrd lahke, et kui me lennujaamas avastasime, et olime kodustele kirjutatud postkaardid hotellituppa unustanud, lubasid nad need meie eest ära margistada ja posti panna.
Neile, kes viitsisid lõpuni lugeda, väike preemia: Peeter Karli blogist leiate mõned pildid kah
