juhuslikud mõtted

Lugupeetud Riigikogu liikmed,

…

VIGA: adressaati ei leitud.

Ma ei ole Edgar Savisaare pooldaja. Nagu juba korduvalt öelnud olen, ei pea ma teda lolliks — kaugel sellest ja otse vastupidi — kuid niikaua kui ma ei saa aru, mida ta tegelikult taotleb, ei ole ma nõus teda toetama.

Aga see ei tähenda, et ma oleksin Savisaare kukutamise nimel valmis end siduma sellise organisatsiooniga nagu Eesti Rahvuslik Liikumine, kes selle nimekogumisprojekti taga on. Sest, tehke mis tahate, nende tegelaste seisukohtadega on mul veel raskem nõustuda kui Keskerakonna omadega.

Mõtlemisvõimet omavail inimestel soovitan lugeda Mihhail Lotmani artiklit “Märulisemiootika Eesti pealinnas” ning küsida endalt ikka ja uuesti: “Kellele on kasulik, et…”

Mu meelest haiseb siin riigireetmise järele. Masendav värdjas!

P.S. “web2.0″ ei sattunud selle postituse siltide hulka kogemata.

TÄIENDATUD 30apr07 12:25

1. See, et ma Savisaart kaabakaks pean, ei tähenda, et ma teda lolliks peaksin.
2. See, et ma Savisaart kaabakaks pean, ei tähenda, et ma Ansipit 100% õigeks meheks peaksin.
3. Demokraatlikus ühiskonnas võib igaüks rääkida, mida sülg suhu toob, sh valitsust kiruda. Aga viimastel Riigikogu valimistel teise tulemuse saavutanud erakonna esimees peab oma sõnavabaduse teostamisel arvestama tavakodanikust veidi erineva vastutusega.

Pronkssõdurist kirjutasin siinsamas viimati kahe ja poole aasta eest. Täna võin Baskinit tsiteerides kuulutada: sittagi pole muutunud!

Küll aga on mulle järjest enam hakanud tunduma, et pronkssõdurit — või õigemini selle ümber käivat kirbutsirkust — on kellelegi väga vaja. Ühest küljest võimaldab see destabiliseerida olukorda Eestis, ässitades üles siin tegutsevaid — nii vene- kui eestikeelseid — äärmuslasi. Teisest küljest aga võimaldab see hoida Eesti rahva tähelepanu eemal maadevahetustest, eurole ülemineku edasilükk[au]misest, energeetikadiskussioonist jms ebamugavatest, kuid tegelikult palju olulisemaist küsimustest.

Kellele on kasulik, et see jama kunagi ei lõpe?

Vägisi hakkab tunduma, et reformarid on koalitsioonikõnelustel hea mitu vinti kõvasti üle keeranud.

Keskkonnaministri portfell oleks olnud rohelistele ainuke loogiline valik, kuna see teema ju nende põhileib. Samas ei sobinud oravatele ilmselt roheliste energiapoliitika. Mõistagi ei tohi nii roheliste (tuuleenergia) kui reformikate (tuumaenergia) poliitikaid uurides unustada küsimust “kellele on kasulik, et?”, aga… kuna selles osas oli roheliste seisukoht ammu teada, siis miks pidi Reform lolli mängima ja neid üldse koalitsioonikõnelustele kutsuma?

Sama loogiline olnuks välisministri portfelli andmine Laarile: mehel on olemas nii rahvusvaheline kogemus kui tuntus. Ilmselt ei sobinud Laar Ansipile kahel põhjusel. Esiteks tähendanuks Laari saamine välisministriks seda, et muu maailm võinuks hakata teda Eesti valitsuse esimeseks viiuliks pidama; mittemidagiütlev (või vähemalt mitte midagi ootamatut ütlev) Paet on ses mõttes Ansipile kahtlemata ohutum valik. Teiseks aga on Laar (ja IRL laiemalt) Venemaa suhtes Reformi jaoks ebamugavalt kriitiline.

Teerullipoliitikat kipub Reform kasutama ka sotside suhtes (haridusministri portfell, koalitsioonilepingu seisukohad).

Mina isiklikult selle valitsuse nelja-aastaseid optsioone eriti kallilt ei osta ei julgeks.