ehk wolli tegemised ja arvamised
Eesti majandus jahtub. Isegi kivinägu Ansip on tunnistamas negatiivse lisaeelarve koostamise vajadust. Samal ajal vedeleb pealt miljardi krooni jagu euroraha lihtsalt maas ning Eesti riigis pole kedagi, kes suudaks ja tahaks sellele rakendust leida.
Huvitav, kas tõukefondide kasutamist koordineerima pidanud ministrid ei leidnud oma korbi-, maleva-, jahi- või muid kaaslasi, kellele hankeid joonistada? Või oli kõigil lihtsalt savi?
Ettevõtja-kosmonaut-filantroop-visionäär Mark Shuttleworth avaldas oma blogis mõtlemapaneva artikli maailmamajanduses ja finantsturgudel praegu aset leidvate sündmuste kohta. Paralleelid Eestis toimuvaga on märgatavad ning mitte just meeliülendavad.
Shuttleworth väidab, et USA Föderaalreservi eilne intressilangetamine ei suuda Ühendriikide majandust langusest välja tuua. Mitmed majandusteadlased ja -tegelased usuvad, et intressimäärade alandamine on raskustesse sattunud finantsturgudele päästerõngaks, kuna toob turule uut raha. (Laenu)raha kerge kättesaadavus ajendab inimesi aktsiatesse investeerima ning nii tekitatud nõudlus surub börsi taas tõusule; krahhi asemel on tulemuseks “pehme maandumine”.
Madalate intressimääradega aga kaasneb reeglina inflatsioon, kuid USA-s seda ei täheldatud; asjatundjad selgitasid seda tootlikkuse tõusuga. Analüütikutel jäi aga kahe silma vahele tõsiasi, et tootlikkus tõusis järsult hoopis Hiinas ning ameeriklaste kokkulaenatud ja börsil võimendatud raha hakkas odavate importkaupade kasvava tarbimise tagajärjel riigist järjest kiirenevalt välja voolama.
Aktsiate kõrval surus odav laenuraha üles ka kinnisvarahinnad. Nüüd hakkasid end jõukatena tundma mitte ainult finantsinvestorid, vaid ka (laenatud rahaga ostetud) kinnisvara omanikud, st väga suur hulk ameeriklasi. Nüüd tulid mitmed “finantsinnovaatorid” välja uute laenutoodetega, mis andsid inimestele võimaluse muuta oma (osaliselt või täielikult) kinnimakstud kodu omalaadi “raha-automaadiks” ja kulutada raha, mida neil tegelikult ei olnud.
Tagasi Eestisse.
Rootsi pankade raha liigub aktsiatesse, tarbimisse ja kinnisvarasse. Jooksevkonto saldo püsib negatiivne. Inflatsiooni selgitatakse nii tootlikkuse kasvuga kui hindade ja palkade “paratamatu” lähenemisega jõukamate Euroopa riikide tasemele. Pangad pakuvad rõõmsasti kodukapitalilaenusid. Piiks-piiks ja raha tuleb. Valitsus otsib võimalusi “pehmeks maandumiseks”.
Vanasõna “võlg on võõra oma” paistab kõigil meelest läinud olevat.
Juhtusin Kiirnuudlitest lugema järjekordset hala töölepingu seaduse eelnõu üle.
Mõned mõtted:
> Kuidas on võimalik aastaga juuramagister ära teha?
Õppekavad muutuvad ja 4-aastane bakalaureuseõpe annab praeguse magistrikraadiga võrdsustatud kvalifikatsiooni, kuid mitte magistrikraadi. Kui 4-aastane BA läheb magistriõppesse, on tal võimalik piisavalt palju ainepunkte üle kanda, et MA hea tahtmise korral ühe õppeaastaga kätte saada.
> Töötuks jäämine: 921 krooni elu lõpuni?
Kui värskel töötul puudub uue töökoha leidmiseks vajalik kvalifikatsioon ja initsiatiivikus, siis äkki ta ei olegi rohkemat väärt? Meie riigikese ülejäänud töötajad ei ole teadupärast veel nii kõrge tootlikkusega, et me jõuaksime töötuile palju rohkem maksta.
> On töökohti, mis ei nõua erilist (kõrg)haridust.
Tänases Eestis on neid töökohti liiga palju. Vaadake kasvõi Arengufondi värsket uuringut — kui meie töötajate tootlikkus tõuseks EL edukaimate riikide tasemeni, kuid majanduse struktuur ei muutuks, siis jääksime ikkagi sabassörkijateks.
Eestlase moto paistab olema “ära tee, vaid vigise”. Kahjuks.
Eesti jäi Heritage Foundationi ja Wall Street Journali 2008. aasta maailma majandusvabanduse indeksis 162 riigi hulgas 12. kohale 77,8 protsendiga, mis on veidi madalam tulemus kui möödunud aastal, teatab ETV24.
Kaheksas kategoorias kümnest on Eesti majandus maailma keskmisest vabam; probleemideks on “raske” valitsus (valitsussektori kulud moodustasid ligi 36% rahvuslikust koguproduktist) ja jäik tööjõuturg, mida analüütikud kommenteerisid nõnda:
Tööturgu reguleerivate aktide jäikus takistab töövõimaluste paranemist ja tootlikkuse kasvu. Töötajatega seotud mittepalgalised kulud võivad olla kõrged ning üleliigsest töötajast loobumine on suhteliselt keeruline ja kallis. Töötaja koondamise keerukus sunnib ettevõtteid, kes muidu võiksid rohkem inimesi värvata ja kasvama, riske vältima. Tööaja piirangud on endiselt jäigad. (minu tõlge)
Koalitsioon otsustas töölepingu seaduse eelnõu enne valitsusse saatmist tööandjate ja -võtjate esindajatele arutamiseks anda, kirjutab Eesti Päevaleht. Mõistlik mõte ja hea ajastus — tänu “saladuskatte” all tehtud tööle on, mille üle arutada, ja “tänu” avalikule meediakärale on asi piisavalt tuline, et arutelu ka tegelikul käima lükatud võiks saada.
Vabadus on teadagi kallis. Kallis nagu “armas” ja kallis nagu “kulukas”.
Tööjõuturu osapooltel tuleb nüüd otsustada, kui kallis vabadus meile tegelikult on.