Lumi on hooajakaup, mis teha. EMHI lasi hinna alla ja kõik kohalikud omavalitsused tellisid lumehange või paar.
Tiba kahju on ainult neist suvekummidega s***hädadest, kes keset teid ja tänavaid kinni oskavad jääda. Täna hommikul jõudsin ma üht sellist näha Tallinna ringtee Juuliku ristis ja teist Akadeemia teel Küberi juures. Autopeded võiks ükskord ometi aru saada, et Eestis ei ole suve ega talve, vaid 9 kuud sitta suusailma, ja seepärast on nii suve- kui naelkummid suht-koht mõttetu investeering.
Kolmapäeva hommik. Tahtsin Akadeemia teelt lasteaia juurde vasakpööret teha, aga ei saanud, sest üks tibi pani ristmikul Matrossovit*. “Kuradi LAMMAS,” kõlas mu impulsiivne kommentaar.
Neljapäeva hommik. Hakkasin Akadeemiast vasakpööret tegema, kui Peeter Karl teatas tagaistmelt: “Siin oli lammas”. Seletasin, et see ei olnud päris lammas, vaid lihtsalt üks tädi ei osanud autoga sõita ja et mõnikord öeldakse “lammas” rumala inimese kohta ning et tegelikult on terve Tallinn selliseid lambaid täis.
Reede hommik. Lähenesime vasakpöördekohale. Tagaistmelt tuli teade: “Lammased. Linnas on palju lambaid”.
Võib väita, et liikluszooloogia-alased põhiteadmised on nüüd omandatud.
* Matrossov oli Nõukogude sõjakangelane, keda iseloomustas see, et ta ei lasknud ise ega lasknud teistel ka lasta.
Tibi (harilik, tundmatu) üritas kõrvalteelt üle kahe raja peateele vasakpööret teha (selles kohas täiesti lubatud manööver, muide). Esimeses reas sõitnud juht andis talle teed, tema kõrval kulgenud tolvan aga mitte. Tal nimelt oli vaja väga kiiresti jõuda paarkümmend meetrit edasi foori ette rohelist tuld ootama. Tibi auto oli pisut mõlkis, inimkahjusid ei olnud, eesel lahkus sündmuskohalt. Aga… tibi auto keeldus taas käivitumast (mingi kütusepumba automaatlüliti värk tõenäoliselt) ning jäi sinnasamasse ristmikule põigiti seisma. Tibi ise oli nagu peata kana õnnetusehunniku otsas, seisis kurva näoga oma auto kõrval ja telefoneeris pingsalt, et kuidagimoodi abi saada. Vasakult lähenevate autode juhid üritasid temast nüri järjekindlusega — kes teeperve, kes vastassuunavööndi kaudu — mööda trügida.
Peatasin oma auto sealsamas kõrvalteel, lülitasin ohutuled sisse, panin helkurvesti selga, kamandasin tibi rooli taha ja lükkasin ta saani tee pealt ära. Operatsioon, mille sooritamine ei vajanud just raketiinseneri taipu ega karu jõudu, sujus üldjoontes rahulikult, kui mitte arvestada valjuhäälset südamlikku pöördumist “türa, kuhu sa, kuradi lammas, ronid, raisk?” ühe idioodi poole, kes oma panniga mu isikliku ihurammu väel liikuma lükatud käru eest läbi püüdis lipsata.
Liiklusohutus taastatud, küsisin tibi käest, kas ta sai abi välja kutsutud, ning jaatavat vastust kuuldes jätkasin tänuliku pilgu poolt saadetuna koduteed. Peeter Karl, keda ma parajasti lasteaiast koju toimetasin, ütles pärast tunnustavalt, et “tädil oli õnnetus ja meie aitasime”.