juhuslikud mõtted

Reedel tõmbasin töö juures otsad kokku ning kuni pühapäevani on mu aadress “Eesti Langevarjuklubi maja, Rapla lennuväli”. Käimas on ELAKi igasuvine hüppelaager ParaSummer — juba üheksas omasugune. Lisaks meie oma Britale (10-kohaline Britten Norman BN2A Islander pardanumbriga ES-PNA) on tänavu hüppajaid taevasse viinud ka Sergei Usanovi juhitud õhupall ES-HAH.

Nädalavahetusel kärtsutasime päris kenasti, aga eile ja täna oleme kuival olnud, kuna ilmataat läks puhkusele ning teda asendab praegu ilmataats. Madalad pilved ja vihmahood ei ole aga suutnud takistada langevarjuvideote vaatamist, koolituste pidamist, kulinaarseid eksperimente ja saunaskäimist. Kirumissõnu kostab klubiruumidest aeg-ajalt vaid Elioni aadressil, kelle pakutav võrguühendus käib üles-alla nagu talle saba. Aga lootus sureb teadupärast viimasena ning nädala sees peaks tulema ka paremat ilma.

Ilmaennustamine on üldse üks tänamatu töö. Kuigi ilmajaamad üle maailma kasutavad enamalt jaolt samu lähteandmeid, pruugivad nad oma prognooside koostamiseks erinevaid mudeleid, mistõttu ka ennustused tulevad erinevad. Kuigi mõned julgemad meteoroloogid pakuvad isegi 10 ja 15 päeva prognoose, ei maksa neid liiga tõsiselt võtta. Minu praktika on näidanud, et 4-5 erineva ilmajaama ennustusi kõrvutades võib enam-vähem kindlalt paika panna järgmise päeva ilma, aga kolmandast päevast kaugemale jäävat ilma võib rahulikult ka kohvipaksu pealt ennustada.

Eesti Langevarjuklubi ilmatargad on aadressile ilmajaam.blogspot.com üles seadnud Pilvi Kirsi Ploogi, kuhu aeg-ajalt ka oma ennustusi riputatakse. Asja tegelik väärtus seisneb aga blogi paremas servas olevas allikate nimekirjas. Sama päeva hüppeilma ennustamisel on abiks Rootsi Lennuameti SWC-kaart, Tallinna METAR ja TAF ning Tartu, Pärnu ja Kärdla METAR-id; järgmise päeva plaane tehes tasub lisaks vaadata Oceanori pilvede ja sademete prognooskaarte, EMHI suure HIRLAM mudeli alt leitavat Kuusiku meteogrammi ning WeatherOnline’i sademete-, õhurõhu- ja frondikaarte. Veel kaugemale mõeldes võib (teatavate reservatsioonidega) appi võtta EMHI 4 ööpäeva prognoosi ning AccuWeather’i ja weather.com’i pikema perioodi ennustusi.

Allikate nimekirja värskelt lisandunud yr.no pakub ülevaatlikus vormis ilmainfot üle 7000 paiga kohta kogu maailmas, aga ka EUMETSATi satelliidipilti ja Põhjamaade radaripilte.

Nädalalõpp algas reede hommikul Peeter Karli sünnipäeva tordiga. Siis natuke tööd, suurem sünnipäevapidu ja päeva lõpetuseks tõi Peeter langevarjuritele kasti. Kolmeaastasele kohaselt ei olnud kastis mitte õlu, vaid jäätis.

Foto: Villem Alango

Laupäeval pidi ilm kella kolmest käest ära minema, läks aga alles kell 1515. Järjekordne kinnitus sellele, et meteorolooge ei saa uskuda :p Kolm tõusu saime siiski tehtud. Tegelikult oleks isegi viis saanud, kui me poleks hommikul tund aega uimerdanud ja kui Arsen ei oleks üht oma kottvarjurit puu otsa sokutanud, keda sealt kopteriga ära tuli kiskuda. Mina käisin kaks korda üleval, et oma uusi lennuriideid testida. Kõigepealt lendasin tiibadega (aga Kiku ja TSoome 2way puhul pole vaja mitte tiibu, vaid tina) ja siis FF-jakiga (umbes 90-kilose patsiendiga Ekstremist ei ole probleem).

Pühapäev algas kell 0630. Omlett pannile, asjad-naised-lapsed autosse ja Varstu. Tee peal käisime Soesaadust läbi, haarasime Peetri sinnajäänud asjad ja kolmeliitrise purgitäie maasikaid kaasa. Varstu lennuvälja avamispidustused kujunesid vaat et parimaks lennupäevaks, kus ma ELAKiga osalenud olen. Kohapeal saime viis tõusu, lisaks hüpati sinnalennult Varstus ja tagasilennult Kuusikul ja päeva lõpuks tehti Kuusikul veel kaks tõusu. Ise käisin üleval neli korda; uued riided vajavad ikka veel harjumist — kippusin kõrgele jääma, aga võiksin märksa agressiivsemalt lennata.

Tagasi koju jõudnud, läksid Alice ja Peeter Karl enam-vähem kohe magama. Mina panin nädalavahetusel kogunenud videomaterjali üles ja lahkusin ka ise unemaale.

posted by: ppmotskula

Vaadake, milline sang floaterite jaoks ehitatud on

Täna õhtul jõudsid klubiruumidesse Eesti Langevarjuklubi uued õpilasvarjud. Varustuse saabumist tähistati kamade vaatamise ja näppimisega, misjärel siirduti rõõmsalt sauna.

Pärast saunaskäiku sai pisut ka vanu aegu meenutatud: 19. mail 1998 saabusid Rootsist Viki, Peedu ja wolli, kaasas viis kõvasti kasutatud, kuid komplektset õpilasvarju. Lisaks langevarjudele olid klubil mõned kiivrid ja tunked, peotäis kaitseprille, viis Simo Sainiolt ausõna peale (”kui millalgi raha saame, maksame ära”) saadud kõrgusemõõtjat, kahe algkursuse jagu õpilasi ning 2000 krooni raha.

Täna on klubil 8 praktiliselt uue õpilasvarju kõrval hulk muud hüppevarustust, kastide kaupa oma sümboolikaga särke ja sokke, umbes 300 liiget ning oma lennuk. Aga võlgu ei ole.

Lendurite rahvapärimuse kohaselt olevat üks vana ja paljunäinud piloot öelnud, et teiste vigadest peab õppima lihtsalt seepärast, et kõiki vigu ei jõua ise ära teha. Sama kehtib ka langevarjurite — ja tegelikult mistahes muu alaga tegelejate — kohta.

Paari viimase päeva jooksul olen saanud lugeda kahe — tõsi, õnnelikult lõppenud — langevarjuintsidendi kirjeldusi. Mõlemal juhul jäi mulje, et peategelased olid unustanud ühe olulise tõsiasja: riskifaktorid ei liitu, vaid korrutuvad.

Ull:

• pikk paus pärast viimast hüpet: oskused “roostes”, kuid enne hüpet jäi lihasmälu värskendamine tegemata;
• sõber hüpet filmimas: keskendumine hüppeplaani “atraktiivsele” osale, mitte sangade asukoha kontrollile;
• avamine plaanitud tavalisest kilomeetrist 200 meetrit (4 sekundit) kõrgemale, kuid mitte täiendava ajavaru loomiseks, vaid selleks, et kaameramees ka selle “purki” saaks;
• avamisrõnga mitteleidmisel ettenähtud standardprotseduuri (katsun - ei leia - katsun uuesti - ikka ei leia - varuvari) asemel katse rõngast vaadates üles leida: täiendav ajaraisk stabiilsuse tagasisaamiseks.

Jean:

• ülivarane äratus: väga tõenäoliselt ei olnud tavaline unenorm täis magatud;
• kiirustamine lennuväljale: 160 km/h mööda käänulist teed välistab võimaluse hüppeks mentaalselt valmistuda;
• visuaalse kõrgusemõõtja autosseunustamine ja teise laenamine: kui laenuks võetu ei olnud täpselt sama mudel, siis tähendab see paratamatult täiendavat, olgugi et väikest, tähelepanuressursi kulu;
• hüppeplaani muutmine vahetult enne lennukisseminekut (”is it ok he is coming with us?”): kogenud hüppajale võrdlemisi lihtsate plaanide puhul iseenesest mitte väga suur riskifaktor, aga siiski;
• heliline kõrgusemõõtja “läks lolliks”: duh, inimesed, Pro-Tracki käsiraamatus on sees õpetus selle kohta, kuidas riistapuule lennuvälja “nullkõrgus” käsitsi selgeks teha. Kui aga siiski lennukis selgub, et aparaat kõrgust õigesti ei mõõda, tuleks endale 42 korda korrata, et sellel hüppel ei tohi mingil juhul piiksujat kuulata, või Track hoopiski kiivrist taskusse ümber tõsta; samuti tasuks tõsiselt kaaluda lihtsama hüppeplaani kasuks otsustamist või (olukorras, kus sul ka visuaalse kõrgusemõõtjaga mingi jama oli) lennukiga allatulekut.
• väljahüpe lahtise rinnarihmaga: kõlab nagu Darwini auhinna kandidaat. Kurat võtaks, lennukisse tuleb minna täies hüppevalmiduses varustusega, mitte rihmad lahti! Ning alati tasub igaühel lennukis kontrollida nii iseenese kui kõigi teiste varustust, olgu need teised kasvõi mitme tuhande hüppe kogemusega skygod’id. Õnneks sai vend rinnarihma vabalangemises kinni, kuid kaotas pusides kontrolli kõrguse üle ning avas juba ohtlikult madalale jõudnuna põhi-, mitte varuvarju; automaat viskas varu sinna kõrvale ning põhivarjust vabanemiseks ei jäänud enam aega.

Mõnikord on lennukisse jäämiseks vaja rohkem mune, kui väljahüppamiseks.