5. juulil jõustuvad uued domeenireeglid, mille kohaselt muutuvad .ee domeenid kõigile soovijatele kättesaadavaks. Tõsi, üsna soolase tasu eest. Sama puudutab ka eraisikutele mõeldud .pri.ee domeene, mille kohta on hakatud avaldama teravat kriitikat ning mille vastu on juba korraldatud pikett ja petitsioon.
Piketeerijate kolmest põhiargumendist (Eesti internet muutub ärakolivate või -kaduvate domeenide võrra vaesemaks; tasuta isiklik domeeninimi soodustab veebilehtede loomise oskuste teket; eradomeenid ei konkureeri .ee tippdomeeniga) toetan ma kindlasti esimest ja viimast. Teine väide aga tundub mulle üsna otsitud olema. Oma veebilehti võib igaüks südamerahuga treida mistahes aadressil; minunimi.pri.ee ei ole millegi poolest parem kui minunimi.edicypages.com või minunimi.majutuspakkuja.ee või minunimi.tk.
Aga miks mitte hoopis eesnimi.perenimi.eesti.ee või isikukood.eesti.ee või mõlemad (üksteise aliastena, täpselt samuti, nagu meiliaadressid eesnimi.perenimi@eesti.ee ja isikukood@eesti.ee)? Ma ei näe ühtki reaalset põhjust, miks eesti.ee domeeni omanik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) ei võiks seda teha ning ma olen täiesti veendunud, et Eestis leidub registripidajaid, kes oleksid nii valmis kui võimelised vajaliku infrastruktuuri pro bono püsti panema ja käigus hoidma. Ning erinevalt kukimuki.pri.ee tüüpi aadressidest oleksid eesti.ee aadressid ka reaalselt leitavad.
Tegelikult on küsimus selles, kellele on kasulik, et e-Eestis läheksid asjad just selles suunas, kuhu Eesti Interneti SA neid praegu lükata püüab.
P.S. mulle isiklikult ei kuulu ega ole kunagi kuulunud ühtki .ee ega .pri.ee domeeni. Ma kuulun kahte .ee domeeni kasutavasse mittetulundusühingusse ning ühte .ee domeeni kasutavasse mitteformaalsesse ühendusse. Mulle kuulub üks (seni veel) .ee domeeni kasutav osaühing.
Komistasin puhtjuhuslikult anonüümse kommentaatori “mõte oli” selgitusele, miks ta Minu Eesti mõttetalgutel ei osalenud:
ma ei kingi meie haiges ühiskonnas oma ideid sest minupärast mingu need kasvõi ajaloo prügikasti kuid kellegile kes läks sinna talgutele oma vaimuvaesusele täidet otsima ma oma ideid ei kingi.
Pisut hiljem lugesin Daniel Vaariku muremõtteid kangelaslike autorikaitsjate karuteenetest eesti muusikale.
Ning äkki mõistsin, et need autorikaitsjad on “mõte oli-ga” samas paadis. Mingu Eesti kultuur kasvõi kõige täiega ajaloo prügikasti, aga hoidku taevas selle eest, kui keegi kusagil seda natukenegi tasuta vaadata-kuulata saab.
Ja varsti võime uhkustundega kinnitada, et just nimelt meil ongi maailma kõige ilusamad jurtad.
- – -
P.S. Postimees, kurat võtaks, miks ma ei saa viidata otse konkreetsele kommentaarile?
P.P.S. Õnneks ei ole mõtlevad inimesed Eestist päris otsa saanud ja 1. mail sai ilmselt nii mõnigi mõttejulgust juurde. Las lambad määgivad, karavan läheb edasi.
Paigaldasin oma arvutisse Windows XP (testimise eesmärgil, virtuaalmasinasse ja igati ausalt saadud litsentsivõtmega, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada).
Kaine peaga kirjutatud tarkvara paigaldajale esitatakse vajadusel sissejuhatuseks mõned küsimused ning seejärel antakse teada, kas ta jõuab ainult kohvil ära käia või võib paar saiakest ka kõrvale võtta. Aga Windowsi installer nõuab lisateavet paigaldusprotsessi keskel. Idioodid.
Noh, sain käki lõpuks käima ja Windows pakkus mulle kohe automaatseid uuendusi. Lasin tal need alla sikutada ja viskasin pilgu peale, et mida uut mulle siis Redmondist saadetakse. Tohhoo tonti — kõigepealt paigaldatakse Internet Explorer 6 otsa terve rida turvauuendusi ja siis visatakse IE6 lihtsalt minema ja pannakse seitsmes versioon asemele. Traaaa!
Tundub, et Washingtoni osariigis leidub ikka päris häid seeni.
Äripäev kaevas välja ühe mullu sügisel alguse saanud konflikti, mis on vahepeal kenasti tuure kogunud.
Nimelt saatis Eestis üsna laialt levinud raamatupidamisprogrammi HansaRaama tarnija septembri lõpus oma klientidele kirja, kus teatas võlaõigusseaduse §-le 374 viidates, et lõpetab neile antud versiooni 4.3 kasutusõiguse 30. septembril 2009. Ma ise ei ole ühtegi HansaRaama litsentsilepingut näinud, aga on täiesti võimalik, et säärane ülesütlemine on JOKK.
See selleks. Aga miks ma HansaRaamat tänan? Ikka sellepärast, et nad andsid mulle väga hea argumendi toetamaks mu väidet, et vaba tarkvara on parem kui mittevaba. Mittevaba äritarkvara (proprietary commercial software) pooldajad kinnitavad, et litsentsi ostmine annab kliendile kindlustunde ja tagab tootjapoolse toe.
Kui mingi vaba tarkvarapaketi arendaja pillid kotti paneb või mõne olemasoleva toote või versiooni toetamise lõpetab, võib igaüks, kel piisavalt oskusi, teadmisi ja huvi, seda edasi arendada. Kui sama juhtub aga äritarkvarapaketiga, mille litsents keelab selle muutmise ja levitamise, ei saa õnnetu kasutaja (legaalselt) enam midagi peale hakata.
Lõpetuseks ka üks pisut provokatsiooniline küsimus: Kas HansaRaama ohvrid (a) lasevad kõrvad longu ja ostavad HR uue versiooni, (b) sülitavad pettunult ja ostavad mõne HR konkurendi programmi litsentsi või (c) moodustavad MTÜ Vaba Raamatupidamistarkvara ning kohandavad mõne vaba paketi (näiteks GnuCash, SQL-Ledger või TurboCash) Eesti keele- ja õigusruumile sobivaks?
Nüüd on siis selge, mida nad seal toimetuses suitsetavad :p