juhuslikud mõtted

Kohtuasi peatas Kõusaare “Magnuse” tee ka Riias, kirjutab ETV24.

Tegelikult võiks Kadri selle filmi “kogemata” Youtube’i — või veel parem, BitTorrentisse — lasta. Püüdku siis kohtukullid tuult väljal. Muidugi ei tohiks Kadri seda nettiriputamist oma väikeste roosade näppudega ise teha, sest keeld filmi levitada on temale adresseeritud. Aga kui keegi selle “Kadri teadmata” ära teeb, siis ma tahaks näha, kuidas autorit kohustatakse neid “kohutavaid piraate” jahtima.

Muidugi ei ole välistatud ka see, et kogu see kohtutsirkus on Kadri enda või temaga seotud isikute poolt käima lükatud, et filmile rohkem tähelepanu tõmmata.

Veidi pärast aprillisündmusi “avastasid” Eesti sotsioloogid ja ajakirjandus, et Eestimaa venekeelne vähemus elab Vene inforuumis. Lõppeval nädalavahetusel avastasin mina, et tegelikult elab see vähemus hoopis vene inforuumis.

Tõsi, Vene inforuum moodustab paratamatult väga suure osa vene inforuumist. Aga inforuumi väljakujunemisel on otsustava tähtsusega mitte info päritoluriik, vaid keel, milles infot edastatakse. Lihtne näide: päringule “majandus” leiab Google umbes 3 miljonit vastust, päringutele “экономика” ja “wirtschaft” aga pakutakse vastuseid vastavalt kaks ja nelikümmend korda rohkem.

Kui ajalugu läinuks pisut teisiti, elaksid tänased eestisakslased tõenäoliselt “Saksa” inforuumis.

ETV hakkas näitama venelaste 10-osalist Bulgakovi romaani ekraniseeringut. Inimestele, kes M&M-i hindavad, on see minu arvates väärt vaatamine: film on väga hoolikalt raamatut järgides üles ehitatud ning nii näitlejate valik kui nende töö on suurepärased.

Tõrvatilgana meepotis tuleb aga ära märkida teletõlkide töö tulemus, mis mõjub Jüri Ojamaa ja Maiga Variku tekstiga võrreldes lihtsalt masendavalt. Õnneks ei ole subtiitrid mulle vajalikud.

Ja kuigi ma olen tänu BitTorrent’ile M&M kõik kümme osa ära näinud juba enne seda, kui “ametlikud” DVD-d Eesti kaubandusvõrku jõudsid (ning kuigi ma kavatsen need DVD-d ka endale soetada), julgen ennustada, et järgnevad üheksa pühapäevaõhtut saavad mul ajavahemikus 21:50 kuni 22:40 sisustatud olema.

Parasiil mõtiskleb Mihkel Raua kirjutise üle ja küsib:

Ja üldse, mis asjaoludel peaksime pöörduma teisest rassist inimese poole sõnadega “kuule, neeger”?

Tõepoolest, mis asjaoludel? Poliitkorrektsuse poole püüdlevas maailmas (tervitus kõigile feministidele, homoaktivistidele jpm vähemuste eriõiguste eest võitlejatele!) tuleb kahtlemata esimese asjaoluna pähe rassiviha. Jätkem aga korraks emotsioonid kõrvale ja püüdkem küsimusele ratsionaalselt vastata.

Nii mõneski suhtlusringkonnas pöördutakse kaaslaste poole mitte nende päris-, vaid hüüdnimesid pidi. Mõnedes seltskondades on see lihtsalt cool, kuid tihtilugu võib põhjuseks olla ka see, et kasutuselolevate pärisnimede arv on — eriti enam-vähem üheealiste ja ühest kultuuriruumist pärit isikute puhul — võrdlemisi piiratud (näiteks minu taskutelefoni mälus on 6 Marti ja 5 Margitit) ning sellisel juhul ei kvalifitseeru (ees)nimi teab kui heaks identifikaatoriks.

Kui samanimelisi on ühes seltskonnas mitu, võetakse tihti kasutusele kokkuleppelised, esialgu ainult selle seltskonna sisesed, hüüdnimed — Pikk, Kiilakas, Habe jne. Selliseid, konkreetse isiku eritunnustel põhinevaid, nimesid kasutatakse nii isikuga kui isikust rääkides. Tõenäosus leida skinhead’ide kambast Kiilakas või kulturismiklubist Atleet on seevastu suhteliselt madal.

Kokkuvõttes: sõna “neeger” võib neegriga (või neegrist) rääkides olla põhjendatud juhul, kui neegreid on kõnealuses seltskonnas väga vähe (soovitavalt üksainus). Aafrikas (või Harlemis) aga oleks see umbes sama hästi põhjendatud kui Rootsis kõigi kohalike svenssoniteks nimetamine.