juhuslikud mõtted

Veidi pärast aprillisündmusi “avastasid” Eesti sotsioloogid ja ajakirjandus, et Eestimaa venekeelne vähemus elab Vene inforuumis. Lõppeval nädalavahetusel avastasin mina, et tegelikult elab see vähemus hoopis vene inforuumis.

Tõsi, Vene inforuum moodustab paratamatult väga suure osa vene inforuumist. Aga inforuumi väljakujunemisel on otsustava tähtsusega mitte info päritoluriik, vaid keel, milles infot edastatakse. Lihtne näide: päringule “majandus” leiab Google umbes 3 miljonit vastust, päringutele “экономика” ja “wirtschaft” aga pakutakse vastuseid vastavalt kaks ja nelikümmend korda rohkem.

Kui ajalugu läinuks pisut teisiti, elaksid tänased eestisakslased tõenäoliselt “Saksa” inforuumis.

Vanasti oli eestlastel selline kord, et sõna “hunt” ei tohtinud öelda, aga “metsakutsust” ja “võsavillemist” võis rääkida niipalju kui kulub. Siis tuli meie maale mõneks ajaks valgustusajastu, kus asju tohtis nimetada nende õigete nimedega. Poliitiliselt korrektsetes maades on see ajastu aga juba üle läinud. Nii ei räägita näiteks Ameerikas vanadest inimestest (old people), vaid eakatest kodanikest (senior citizens), kes mitte ei sure (die), vaid lahkuvad meie hulgast (pass away).

Huvitav, kui kaua veel võib neeger Eestis “neeger” olla?