Tag Archive for 'isiklik'

Head uut aastat!

Aasta tagasi panin (juba viiendat korda) kirja oma uusaastasoovid, et hiljem oleks hea vaadata, kuidas läinud on. Soovisin:

  • pere- ja kodurindel:
    • et kogu pere oleks terve ja rõõmus ning et teeksime kõik koos palju vahvaid asju — käisime ära Mauritiusel ja Montenegros ja Rootsis ja Parasummeril ja surnud hiinlaste näitusel ja mõned korrad kinos ja mitu korda loomaaias; Mauritiusel jooksis Peeter Karl peaga läbi ukseklaasi (aga lapiti kokku ja oli varsti jälle rõõmus) ja meie poisiga põdesime läbi seagripi (tõenäoliselt, sest ühel lapsel, kes sai oma tõve ilmselt Peeter Karli käest, see ka ametlikult diagnoositi) ja poiss põdes koos kogu oma lasteaiarühmaga läbi tuulerõuged;
    • et maja valmis saaks — arhitektuuriline projekt on olemas, detailplaneering kohe-kohe kehtestamisel, vanad hooned ja üleliigne ning peamiselt isehakanud haljastus likvideeritud, eriosade projektid saame ka korraldatud, aga enne päris ehitustööde juurde asumist tuleb veel mõned “pisiasjad” korda ajada, näiteks pangas ära käia;
  • töörindel:
    • et saaksin tulemuslikult tegeleda huvitavate ja oluliste asjadega — huvitavat ja olulist oli omajagu, tulemused aga jäid (osaliselt ka minust mittesõltuvail põhjustel) kesisteks;
    • et oskaksin oma lahinguid paremini valida ning naasta väljavalitud lahinguist kilbiga, mitte kilbil — nagu teada, ei õnnestunud mul pärast SDP tiimi laialisaatmist Skype’i sees uut püsivat rolli leida, nii et sellega läks nagu läks;
  • kooli-, langevarju- ja muudel rinnetel:
    • kaitsta õigusteaduste magistrikraad — tehtud, ning sellega seoses on minu akadeemilises karjääris alanud kindlaksmääramata pikkusega paus;
    • saavutada koos tiimiga tulemusi, millega ise rahule võime jääda — Whadever’i keskmine punktisumma jäi küll seatud eesmärgist allapoole, kuid mina ületasin oma isikliku eesmärgi (mitte kaotada võistlustel rohkem kui kaks punkti) kahe punktiga ning suutsin teist aastat järjest hüpata rohkem, kui kahel eelmisel aastal kokku, nii et ise olen rahul.

Plaaniväliselt või üle plaani sai osaletud Minu Eesti mõttetalgute korraldamises, käidud vee all (28 sukeldumist, 14h44 põhjaaega, AOWD litsents), õpitud oma mõtteid väljendama ühes uues keeles (PHP; tulemus: uus wLex) ning hakatud töötuks firmaomanikuks.

Ütleme nii, et igavusse suremise ohtu mul läinud aastal küll ei olnud. Tõsi ta on, et päris kõik ei läinud just nii, nagu ma tahtnud oleksin, aga kõige olulisemad asjad on olnud (ja on jätkuvalt) kontrolli all ning kui mu mõneti ootamatut tööturule naasmist mitte arvestada, võin julgelt öelda, et 2009 oli minu elus hea aasta. Ja mis sellesse tööturule naasmisse puutub, siis… eks hiljem selgub, mis mille jaoks hea võis olla.

2010. aastal soovin:

  • perega meie uude koju kolida (selle soovi kordamine hakkab juba vaikselt ära tüütama ning selle täitumine sõltub muude asjade hulgas ka sellest, kas mul õnnestub pankurite arvates piisavalt soliidne töökoht leida, aga ega ma enne jonni ei jäta, kui asi klaar);
  • leida endale piisavalt huvitav ja tasuv ametialase eneseteostuse koht (või kohad);
  • omandada uusi oskusi, kogemusi ja elamusi nii õhus kui vee all; ning
  • veeta piisavalt palju kvaliteetaega iseenda, oma pere ja oma sõpradega.

TEDxTallinn

Esimene TEDxTallinn on minevik.

Veetsin minagi oma reedese päeva KUMUs ning olen jätkuvalt arvamusel, et see aeg oli hästi kulutatud. Aitäh esinejatele ning surematu au ja kuulsus korraldajatele!

Mõned mu tuttavad, kes konverentsi võrgu vahendusel jälgisid, pahandasid, et seal ei jagatud maailmarevolutsioonilise tähtsusega uut teavet. Tõsi ta on — ei jagatudki. Aga see ei olegi mu meelest TEDx-i (ega ka “suure” TED-i) eesmärk.

Mina sain sealt inspiratsiooni, kuulates-vaadates väga erinevate elualade inimesi rääkimas sellest, kuidas nad on ära teinud asju, mille ärategemist neid ümbritsevad inimesed (ja mõnikord ka nad ise) esialgu võimalikuks pole pidanud.

Vahet pole, kas jutt käib sellest, kuidas sisuliselt ilma rahata lava pöörlema panna või kuidas oma peas möllavad mustmiljon ideed tegudeks teha või kuidas pärast pooltteist kuud teispoolsusest tagasi tulla. TEDsterid räägivad Oma Lugusid. Ja igas sellises loos on midagi, mis kedagi kuidagi puudutab, tiivustab või kaasa ja edasi mõtlema ärgitab.

Ja veel üks asi. TEDxTallinn oli järjekordne tõestus kogukondliku tegutsemise võimalikkusest ja võimekusest. Suuri asju saab teha ka ilma otsest majanduslikku kasu taotlemata.

Teelahkmel

Mul on praegu võimalus ja vajadus teha mõned otsused.

1. Kas siirduda juurasse või jätkata IT-alal? Esimene tähendaks kindlasti võimalust palju uut õppida ja kogeda, teine aga võimaldaks mul oma olemasolevaid teadmisi ja kogemusi ära kasutada. Parim variant oleks muidugi “kaks ühes”…

2. Kas hakata ettevõtjaks või leida endale uus palgatöö? Esimene tähendaks tõenäoliselt huvitavamat ja kindlasti kirevamat igapäevaelu, teine aga suuremat kindlustunnet homse (kuigi, tuleb tunnistada, mitte ülehomse) päeva osas.

3. Kui minna palgatööle, siis kas mõnesse alustavasse, ent ambitsioonikasse ettevõttesse või siis suuremasse firmasse? Siin oleks esimese ja teise eelised ja puudused enam-vähem samad mis eelmises punktis. Kusjuures tegelikult tähendaks olemasoleva startup’iga liitumine tõenäoliselt “poole kohaga” ettevõtjaks hakkamist.

4. Kui minna suurfirmasse, siis kas Eestis või väljaspool? Kodumaale jäädes oleks kindlasti võimalik “kodutöö” paremini ära teha selles osas, et kas töö ja kolleegid ja õhkkond mulle sobib või mitte, mujal maailmas aga saaks end teistmoodi proovile panna.

Tänase seisuga ei ole ma ühtki varianti välistanud. Nii et kõik huvitavad ettepanekud on endiselt teretulnud ja saavad täie tähelepanuga läbi vaadatud :)

Goodbye, Skype. Hello, world!

If I had to choose just one word to describe what Skype looks from inside, then it’d probably be “ever-changing”.

I’ve seen the number of concurrent users online grow from 4 to 19 million. I’ve seen people being hired at such a rate that sometimes newcomers had to actually sit on the floor while the facilities folks wrought more tables and chairs out of furniture vendors’ depleted stocks. I’ve seen the company going from private to public (eBay) and back to private again. Well, almost back — the deal is yet to be closed. I’ve directly reported to eight different managers: that’s a whopping two bosses per year.

And I really, really, really appreciated the opportunity of working side by side with some of the world’s brightest people.

But my time there is over. With the refocusing of the Skype Developer Program, my role disappeared, and I failed to find another mutually acceptable role inside the company. So, after 4 years, 1 month and 8 days at Skype, my professional status is “available” once again.

Anyway — if you’ve got a good use for more than 15 years of IT and management experience combined with an engineering diploma, a law degree, and about six languages, then let me know. You’ll find my up-to-date CV at LinkedIn.

Sertifitseeritud hüljes

Nonii, minu pagunitel on siis nüüd üks triip juures. Täna sain kätte oma ajutise (plastik peaks paari nädala jooksul laekuma) PADI Advanced Open Water Diver sertifikaadi, mis tähendab, et võin koos teise omasugusega käia kuni 30 meetri sügavustes otsetõusu võimaldavates aukudes.

Eile tegin Männiku karjääris oma AOWD koolituse viimast, viiendat sukeldumist. Kohustuslikud “õppeained” (sügavsukeldumine ja allveenavigatsioon) olid mul juba tehtud, kaks valikainet (hõljumine ja vrakk) samuti. Kuna kavatsen Eestis edaspidigi vee alla ronida, võtsin viimaseks valikaineks kuiva ülikonna, mis külmemal ajal äraütlemata kasulikuks võib osutuda.

Anx tegi mulle lihtsa plaani — uju kaldast veidi eemale sügavamasse vette ja siis jälle madalasse tagasi, reguleerides oma ujuvust mitte vesti, vaid ülikonnaga. Vesi oli soe ja mõnus (+21°C), nähtavus kalda ääres “tänu” sealsamas mulistavatele OWD- ja rescue-kursuslastele olematu, aga pisut kaugemal ja sügavamal paranes olukord kiiresti. Ujuvuse reguleerimise nõksu (kõhu pealt nupust õhk sisse, käe pealt august välja) sain üsna nobedasti kätte ning kohe avastasin ka väikse hiina sõjakavaluse: horisontaalasendis laisklemiseks tuleb osa õhust jalgadesse ajada.

Nii ma siis seal tasapisi toimetasin, püsides hoolikalt ülejäänud seltskonnast ohutus kauguses — piisavalt kaugel, et neid mitte segada, ja piisavalt lähedal, et instruktor mind (või vähemalt minu mulle) kogu aeg silmas saaks pidada. Aeg-ajalt käisin pinnal, näitasin OK märki ja läksin jälle alla tagasi. Sügavust ei olnud seal just palju, aga põhi see-eest vahvalt mägine ja vaatamisväärsusi täitsa piisavalt. Mul õnnestus ära näha üks käelaba suurune ja hirmkiiresti tagurdav vähk, mõned uudishimulikud ahvenad ja vähemalt kaks erinevat haugipoissi, kellest üks laskis mul end umbes 20 sentimeetri kauguselt imetleda. Ning muidugi Anu kirjeldatud järveploomid. Kusjuures kalu oli kõige parem vahtida nii, et kui mõni vahvam neist silma hakkas, siis jäin lihtsalt ootama, kuni ta ise minu juurde ujus (õpetliku vihje eest aitäh Aatomikule).

Kui OWD seltskond kahe koolitusmooduli vahel kaldale ronis, tõusin pinnale, lasin oma ülikonna ja vesti õhku täis ning jäin neid seal Michelini mehikesena ootama. Et pinnal läks aega ligi 20 minutit, otsustas mu kompuuter, et sain eile mitte ühe, vaid lausa kaks sukeldumist. 30+22 minutit, max 5,6 meetrit, 15 liitrit * 160 baari õhku (eks seda sai ujuvust harjutades omajagu raisatud kah).

Kokkuvõttes — Männiku karjäär on sukeldumiseks üliväga mõnus koht ning ma kavatsen sinna veel sel suvel kindlasti tagasi minna.