juhuslikud mõtted

Alates 2. maist saavad koodikaardi kasutajad internetipankades teha makseid vaid 5 tuhande krooni eest päevas, teatab ETV24. Internetikasutajate turvalisuse tõstmine on minugi meelest igati õilis ja õige ettevõtmine, aga miskipärast lubab Eesti Vabariik Sertifitseerimiskeskuse AS-il rahumeeli näkku ni**uda kõigile, kes ei soovi olla Microsofti ega EMT kliendid. Linuxi ja Mac OS X kasutajad saavad ID-kaarti kasutada vaid tänu Martin Paljaku (ideelabor.ee) pingutustele. Mobiil-ID teenust aga osutab endiselt vaid EMT.

Riigiportaalist eesti.ee võib igaüks lugeda vähemuste õigustest, aga tegelikkuses kaitstakse meil vähemusi ainult siis, kui nad on venelased, naised või homod. Nii et Maci- ja Linuxipeded ei olegi õiged peded :S

Aga üks hea uudis kah: Euroopa Komisjoni infoühiskonna- ja meediavolinik Viviane Reding, kelle eestvedamisel kehtestati piirhinnad, mida mobiilioperaatorid ei või EL-siseste rändluskõnede puhul ületada, on nüüd võtnud sihikule tekstisõnumite ja mobiilse andmeside hinnad, vahendab ETV24 BBC uudist. Mulle see meeldib — praegu moodustab väljaspool Eestit kasutatud mobiil-internet häbiväärselt suure osa mu mobiiliarvest.

USA on valmis vabastama Eesti (ja Tšehhi ja Kreeka) kodanikud viisanõudest tingimusel, et Ameerikasse sõita soovijad annavad Ühendriikide võimudele enda kohta eelnevalt piisava hulga isikuandmeid (ja kõigi piirile jõudmise hetkel olemasolevate näppude sõrmejäljed). Euroopa Komisjon peab liikmesriikide erinevat kohtlemist Liidu ühtsuse õõnestamiseks ja soovitab mainitud riikidel Euroopa ühise asja ajamiseks jänkidele “kõik või mitte midagi” öelda.

Samas on nii Eesti, Tšehhi kui Kreeka poliitikud veendunud, et viisavabaduse väljavõitlemine toob neile järgmistel valimistel nii mõnegi poolthääle — suur osa nende alamatest on ju ammust aega unistanud võimalusest maailma kõige demokraatlikumat riiki “valge inimese kombel” külastada. Ja kolka-ahvid ei suuda ju teadupärast globaalselt mõelda. “Euroopa ühise asja” ajamine on ju Brüsseli rida, meikäläinen peab kõigepealt ikka omaenese nahavahe soojas hoidma.

Mis oleks, kui Eesti võimud USA omadele teataksid: “Teie pakkumine on kahtlemata huvitav, kuid kahjuks mitte vastuvõetav. Me ei luba ühelgi riigil käsitada Eesti kodanikke teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikest vähem usaldusväärsetena.”? Ühendriikide piiriametnikel on niikuinii õigus keelduda kelle tahes riiki lubamisest — sõltumata sellest, kas tulijal on viisa või mõne sellise riigi pass, kelle kodanikelt USA viisat ei nõua. Kusjuures nad ei pea seda keeldumist põhjendama: nägu ei meeldi — tšau, pakaa.

Minu — ja mu tutvusringkonna — kogemus ütleb, et Ühendriikide viisa saab ilma probleemideta igaüks, kelle suhtes jänkid on kindlad selles, et nad ei taha USAsse elama jääda ega seal terrorismi või muu kuritegevusega tegelema hakata.

Palju praktilisem oleks viisavabaduse kokkuleppe sõlmimine hoopis Venemaaga — sinna oleks Eesti kodanikel juba puhtgeograafiliselt palju rohkem asja kui ookeani taha. Aga seda ei saa teha, sest esimene poliitik, kes säherduse jumalavallatu mõttega lagedale julgeks tulla, saaks kohe maasse tambitud kui tiblade tuhvlialune, Savisaare salasõber ja Putini pedepoiss.

Eestlastel on kombeks ilkuda ameeriklaste üle, kes arvavad, et France on Euroopa pealinn. Aga kas me oleme ise targemad? Tundub, et oma naba imetlemine on teisele eestlasele sitakeeramise kõrval üks siinse rahvakillu peamine tegevusala.

Pisut rohkem kui 25 tunni eest liitus Eesti Vabariik Schengeni viisaruumiga. Üksikute eranditega (peamiselt Lõuna-Eesti kohalikud lehed) vaevus press kajastama vaid piiride avamise pidulikku tähistamist, kus kohalikud külaVIPid pööblile lehvitamas käisid. Infot selle kohta, mida Schengen meile tähendab, millal liitumine toimub (kas teadsite, et Eesti lennujaamades hakkavad Schengeni reeglid kehtima alles 28. (mõningail andmetel 30.) märtsil?) või mida peab inimene Schengeni riikides reisides teadma, pidi huviline otsima Wikipediast, mitte kodumaistest uudistekanaleist ega valitsusasutuste infolehtedelt. Ja õige kah, see Schengen on mingi mõttetu eurovärk, mis Tõelist Eestlast ei koti.

Pisut vähem kui 10 päeva pärast võetakse Maltal ja Küprosel kasutusele euro. Eesti Päevalehe Ärilehes ilmus selle kohta pisike nupp. Postimees ei ole pidanud vajalikuks sellest üldse midagi kirjutada. SL Õhtulehte ja Delfit ma ei loe, aga julgen arvata, et neid huvitab maailmas ja Euroopas toimuvast märksa rohkem see, kellega mingit kohalikku moosekanti või ärimeesnossovit mõnes pede- või muidubaaris nähtud on. Eesti kroon on ju nii ilus ja maailmamajanduse tõmbetuulte eest kõvasti kaitstud raha, et meile pole neid eurosid vajagi.

English-speaking people can read more about Estonia.

Tere. Vaatasime siin, et kirjutada sa enam-vähem oskad. Hüppa juuni algul korraks Brüsselist läbi, siis vaatame, kuidas rääkimine välja tuleb.

2002. aastal läks Eesti Bologna protsessi raames üle kõrghariduse 3+2 süsteemile, kus bakalaureuseõppe nominaalaeg on kolm ja magistriõppe nominaalaeg kaks aastat. Mõnedel erialadel on kasutusel nn “integreeritud õppekava”, kus eraldi bakalaureusekraadi ei anta; vastavalt Ülikooliseaduse § 29¹ peavad arstid ja loomaarstid magistrikraadi omandamiseks õppima kuus ning proviisorid, hambaarstid, arhitektid, ehitusinsenerid ja klassiõpetajad viis aastat.

Mitmed Eesti õigusteadlased ja “klassikaliste” juriidiliste erialade esindajad (kohtunikud, prokurörid, advokaadid ja notarid) on leidnud, et integreeritud õppekava oleks tulnud kehtestada ka juristidele, kuna kolme aastaga ei ole väidetavalt võimalik omandada õigusalal tegutsemiseks piisavaid teadmisi. Nii on meil tekkinud olukord, kus õigusteaduse bakalaureusediplom kõlbab sisuliselt vaid seinale riputamiseks; praktiliselt ei ole “kolmeaastasel” bakalaureusel võimalik “päris” juriidilist tööd saada. Seda tendentsi võimendab ka praegu kasutatavate õppekavade ülesehitus: bakalaureuseastmes saab tudeng võrdlemisi laia “põhja”, kuid üheski konkreetses valdkonnas ei ole tema teadmised veel piisavad, et spetsialistina tööle asuda.

Samas on turul täiesti olemas nõudlus erinevate õigusala spetsialistide järele, kellel ei pea ilmtingimata olema magistrikraadile vastavat akadeemilist õigusharidust. Personalijuristina saab edukalt tegutseda ka ilma põhjalike teadmisteta pärimisõigusest või kriminaalmenetlusest; korraliku aluspõhja ning vaid konkreetse valdkonna spetsiifikat puudutavate sügavamate teadmistega võivad edukalt hakkama saada ka prokuröride ja notarite abid, vallasekretärid, ettevõttejuristid jpt. Samuti tuleb nii era- kui avalikus sektoris arvestada tõsiasjaga, et kõrgkvalifikatsiooniga juristid on võrdlemisi kallis ressurss.

Loomulikult võib küsida, kas selliste “pooljuristide” ettevalmistamine peaks ikka olema akadeemiliste ülikoolide ülesanne või võiksid sellega pigem tegeleda rakenduskõrgkoolid. Viimase valiku kasuks räägib “pooljuristiõppe” orienteeritus konkreetse eriala spetsialistide koolitamisele. Samas ei muudaks see midagi ülikoolides õppivate juuratudengite jaoks — nende bakalaureusediplom jääks endiselt võrdlemisi mõttetuks paberiks. Lisaks tuleb arvestada, et kõrgharidusstandardi § 12 kohaselt peab praktiline töö moodustama vähemalt 30 % rakenduskõrgharidusõppe mahust, mis tähendaks, et teoreetiliste teadmiste andmiseks jääks kolmeaastase õppekava puhul aega vaid kaks aastat, millest õigusala spetsialistile minimaalselt vajaliku akadeemilise põhja andmiseks lihtsalt ei piisa. Ühtlasi vähendaks see oluliselt “pooljuristide” võimalusi jätkata õigushariduse omandamist magistriõppes töö kõrvalt või mõneaastase tööpraktika järel.

Olemaks valmis kolmeaastase bakalaureuseõppe lõpetamisel tööturule sisenema, peab juuratudeng spetsialiseeruma varakult — mitte hiljem kui teisel kursusel. Suur osa äsja keskkoolipingist tulnud üliõpilastest ei pruugi selleks valmis olla. Siin aga saavad ülikoolid ise võrdlemisi palju ära teha, hakates andma potentsiaalsetele ja värsketele tudengitele senisest paremat teavet akadeemilise ja professionaalse karjääri valikuvõimaluste kohta.

Leian, et olukord, kus õigusteaduse bakalaureusekraad ei tähenda sisuliselt mitte midagi, vajab muutmist. Näen selleks kahte põhimõtteliselt erinevat võimalust:

1. viia akadeemilise õigushariduse õpetamine üle bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavale ning hakata “pooljuriste” koolitama rakenduskõrgkoolides; või
2. anda õigusteaduse bakalaureusekraadile praktiline kasutusväärtus, võimaldades tudengitel spetsialiseeruda mingisse kitsamasse valdkonda, ning seada õigusteaduse magistriõppe eesmärgiks juristide koolitamine tasemeni, mis võimaldaks neil tööle asuda mistahes “klassikalisel” erialal.

Mina isiklikult eelistan viimatinimetatud varianti.