Tag Archive for 'copyright'

Online privacy? Forget it!

Let me start from a bold prediction and a daring statement.

The prediction is that in 2020, online privacy will be more or less in the same place where digital copyright is today: there will be a growing majority of people who knowingly violate the respective laws on the grounds that the legal system has remained inert while the real life has moved on.

The statement is that privacy laws and copyright laws have nearly nothing to do with the interests of their alleged subjects — the individuals and authors, respectively. Instead, they serve the interests of the “big guys” in each scene. In case of copyright, this means the “copyright industries” — record labels, movie studios, “old school” software companies, publishing houses, etc. In case of privacy, this means the institutions who are the biggest processors of personal information today — national, state, and local governments as well as banks, insurance companies, telecoms and utilities.

The laws in both of these areas stem from societies where there were clear natural borders between authors/publishers/performers and audience/customers/”pirates”, as well as between processors and subjects of personal data. While it has been possible for private individuals to reproduce various works for their personal use, mass distribution was limited to a select few due to its capital-intensity. The same applies to processing of personal information — “normal people” just didn’t have the means to build a database containing information about more people than, say, their high school classmates.

Broadband internet, file sharing, cloud computing, and social networks have changed the game by enabling just about anybody to do things that only governments, corporations, and very few rich and motivated individuals could afford to do do a mere two decades ago. But the regulators have failed to update copyright and privacy laws so that they would reflect the new status quo.

The question is “why?”.

One possible reason is the ever-increasing inertia of the legal system. Individual countries have less and less room to decide what kind of laws to introduce. Members of the European Union have to follow the EU directives which cover both copyright and privacy. But there’s more — various multilateral, or, occasionally, bilateral, international agreements are in place that no single country can simply toss aside and still hope to be considered a “civilised” member of the international communities.

Another possibility is that those entities who have enjoyed the natural near-monopolies in the past actively use their accumulated wealth and power to lobby the legislators into introducing laws that would keep the rules of the game from changing as long as possible.

But most probably, the real reason is a combination of these factors, and possibly a few others as well. Clearly, our legal systems’ failure to adapt to the changing reality is not in the best interests of individuals, small enterprises, and the society as a whole.

The old power centres are dissolving. If anyone can publish and republish, no publisher can extort more than reasonable money out of the audience. If anyone can gather, analyse, share, and remix everybody else’s electronic traces, then it would be much harder for anybody to blackmail anyone, or set up some kind of a police state.

Sure, there will be people who use others’ works without compensating the authors or contributing back to the commons pool. Sure, there will be people who try to thrive on the “juicy” details of the lives of some high-profile individuals.

But I don’t think we should punish the entire society for the acts of a few ill-minded individuals — and certainly not in a way that perpetualises the establishment.

Edgar, hirmus mereröövel

6. jaanuaril kommenteeris Edgar Savisaar oma ajaveebis Mart Laari 4. jaanuari blogipostitust, kasutades oma kirjatüki illustreerimiseks Mihkel Maripuu fotot. Laari nime märkis Savisaar oma postituses ära, Maripuu oma mitte.

28. jaanuaril võttis teema üles Eesti Päevaleht Online, kus toimetaja Tuuli Aug vahendas fotopanga Scanpix juhi Art Soonetsi kinnitust, mille kohaselt tema firma ei ole seda fotot Savisaarele müünud, ning kirjutas, et Savisaare blogis ei ole ühegi pildi juures autorit märgitud.

EPL Online’ile järgnesid peagi Postimees Online ja Delfi, paar päeva hiljem jõudsid sündmuskohale ka Reporteri uudistehagijad.

Art Soonets olevat lubanud asja politseisse anda.

Täna õhtul seisis Savisaare skandaalse postituse lõpus kiri: “Pilt pärineb lehelt: http://www.postimees.ee/280307/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/252285_foto.php“. Autori nime seal ei olnud. Seega on alust kahtlustada, et Edgar on rikkunud Mihkel Maripuu õigust autorsusele (autoriõiguse seaduse § 12 lg 1 p 1).

Savisaare postitust lähemalt uurides selgub, et pilti serveeritakse Keskerakonna serverist (http://www.keskerakond.ee/savisaar/wp-content/uploads/image/ansip%20ja%20laar.jpg), kus ka Edgari blogi ise asub. Juhul, kui Savisaar pildi kasutusõigusi legaalselt ei omandanud, on ta rikkunud foto autori varaliste õiguste valdaja õigust teose reprodutseerimisele ja teose üldusele kättesaadavaks tegemisele (AutÕS § 13 lg 1 p-d 1 ja 91). AutÕS § 18 lg 1 lubab füüsilisel isikul õiguspäraselt avaldatud teost isikliku kasutamise eesmärkidel reprodutseerida ja tõlkida, kui selline tegevus ei taotle ärilisi eesmärke. Pildi reprodutseerimise saaks Edgar ehk osavate juristide abiga õiguspäraseks rääkida (“poliitilised eesmärgid ei ole ärilised ja tegemist on minu isikliku blogiga, mis siis, et see asub minu juhitava erakonna serveris”), aga selle üldusele suunamist § 18 lg 1 ikkagi ei õigusta.

Karistusseadustiku § 63 lg 1 näeb ette, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Nii AutÕS § 813 lg 1 kui § 814 lg 1 näevad — vastavalt autori isiklike ja varaliste õiguste rikkumise eest — ette kuni 300 trahviühiku (18 000 krooni) suuruse rahatrahvi.

Edgar Savisaar on ilge piraat. Tehtud!

Lõpp hea, kõik hea? Tegelt ei.

OÜ Scanpix Baltics elektrooniliste toodete kasutamise üldtingimustes sisaldub säte, mis kohustab kasutajat lisama pildi juurde selle omaniku ja agentuuri nime. Savisaare postituse lõpus pildi allikana viidatud Postimehe artikli pildiallkirjas aga pole Scanpixi mainitud.

Ma ei ole Scanpixi ja Postimehe vahelist lepingut näinud. Seetõttu on täiesti võimalik, et Scanpix on andnud Postimehele üldtingimustest kõrvalekalduva õiguse agentuuri pildiallkirjades mitte mainida. Aga: kust kurat pidi Edgar sellisel juhul teada saama, et peab pildi kasutusõiguse saamiseks Scanpixi poole pöörduma?

See selleks. Postimehelt ja/või Maripuult oleks ta ikkagi pidanud luba küsima, nii et nii või teisiti on Edgar hirmus mereröövel. EdgARRRRR!

Aga miks ma sellest üldse kirjutan?

Ennekõike seepärast, et Edgari kaasus on hea näide nendest protsessidest, mis meie üha enam võrgustuvas ühiskonnas aset leiavad. Kui järjest suurem osa ühiskonnast osaleb teoste loomises, töötlemises ja levitamises, tuleks ehk tõsiselt päevakorda võtta ajale paratamatult jalgu jääva autoriõiguse regulatsiooni reformimine.

Loomulikult on Etsi kallal hea kraaksuda — va ninasarvik on ju teada-tuntud kaabakas ja närukael, kes nüüd kohe oma teenitud palga peab saama — aga visaku esimene kivi see, kes on ise patuta.

P.S. Toomas ja Marit Hinnosaar postitasid täna artikli “Mida peaks blogijad teadma autoriõigusest“, kus muude kasulike ja praktiliste näpunäidete hulgas leidub ka soovitus kasutada Creative Commons litsentse ja nende alusel jagatavaid teoseid.

Aitäh, HansaRaama!

Äripäev kaevas välja ühe mullu sügisel alguse saanud konflikti, mis on vahepeal kenasti tuure kogunud.

Nimelt saatis Eestis üsna laialt levinud raamatupidamisprogrammi HansaRaama tarnija septembri lõpus oma klientidele kirja, kus teatas võlaõigusseaduse §-le 374 viidates, et lõpetab neile antud versiooni 4.3 kasutusõiguse 30. septembril 2009. Ma ise ei ole ühtegi HansaRaama litsentsilepingut näinud, aga on täiesti võimalik, et säärane ülesütlemine on JOKK.

See selleks. Aga miks ma HansaRaamat tänan? Ikka sellepärast, et nad andsid mulle väga hea argumendi toetamaks mu väidet, et vaba tarkvara on parem kui mittevaba. Mittevaba äritarkvara (proprietary commercial software) pooldajad kinnitavad, et litsentsi ostmine annab kliendile kindlustunde ja tagab tootjapoolse toe.

Kui mingi vaba tarkvarapaketi arendaja pillid kotti paneb või mõne olemasoleva toote või versiooni toetamise lõpetab, võib igaüks, kel piisavalt oskusi, teadmisi ja huvi, seda edasi arendada. Kui sama juhtub aga äritarkvarapaketiga, mille litsents keelab selle muutmise ja levitamise, ei saa õnnetu kasutaja (legaalselt) enam midagi peale hakata.

Lõpetuseks ka üks pisut provokatsiooniline küsimus: Kas HansaRaama ohvrid (a) lasevad kõrvad longu ja ostavad HR uue versiooni, (b) sülitavad pettunult ja ostavad mõne HR konkurendi programmi litsentsi või (c) moodustavad MTÜ Vaba Raamatupidamistarkvara ning kohandavad mõne vaba paketi (näiteks GnuCash, SQL-Ledger või TurboCash) Eesti keele- ja õigusruumile sobivaks?

ERR häbeneb eurolaulu?

Eesti Rahvusringhääling palus Youtube’il sinna riputatud Eesti eurolaulud maha võtta, kirjutab EPL. Maha võetud videod olid ERR-i õigusosakonna juhi Karin Victoria Kuuskemaa sõnul ERR-ilt luba küsimata eraisikute poolt üles riputatud ja rikkusid autoriõiguse tavasid.

Et Eurovisioonil on maailmas päris mitu miljonit vaatajat, siis oleks kohatu väita, et autorid-esitajad nende levitamise vastu on. Küll aga paistab siit läbi ERR soov endale pisut pappi taskusse lükata. Mõelge ise: kui kõik eestlased saavad Leto Svet’i Youtube’ist kuulata-vaadata, siis ei lähe ju kumbki ETV tagatoas valmis kõrvetatud DVD kaubaks. Oh seda häda ja õnnetust küll!

Sõbrakesed, tuletage endale meelde, et need videod on toodetud minu — ja teiste Eesti maksumaksjate — raha eest. Nii et ehk peaks hoopis meie käest küsima, kus ja kuidas neid levitada tohib?

Teine võimalus on muidugi, et Paadam & Co lihtsalt häbenevad Eesti eelvooru tulemust ja tahavad selle olematuks salata.

MacBook + DVD = mismõttes?

Eile õhtul leidsin, et võiks natuke filmi vaadata. Võtsin MacBooki, toppisin ühe DVD selleks ettenähtud auku… ja siis ta, raibe, viskas mulle näkku mingi akna, kus oli öeldud, et ma pean DVD-filmide vaatamiseks regiooni valima ja et ma võin oma valikut pärast veel neli korda muuta ja siis on kellad ja kogu moos ja viies valik on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Et siis misMÕTTES?

DVD regioonikoodide süsteem on kvalitatiivselt samaväärne sellega, kui keegi raibe võtaks endale õiguse keelata mul võõrkeelsete raamatute lugemise. Erikuradi värdjad, minge ostke Statoilist endale pool liitrit pentsu ja tikud.

Õnneks on olemas VLC. Mulle näkku ei ni*uta.