Tag Archive for 'artikkel'

Rick Falkvinge: Keegi ei nõudnud külmikumaksu

Allikas: falkvinge.net
Autor: Rick Falkvinge
Tõlge: Peeter P. Mõtsküla <peeterpaul@motskula.net>

Ma elan Rootsis, Stockholmis. Saja aasta eest oli Stockholm Ice üks linna suurimaid tööandjaid. Nende äri oli nii lihtne kui vajalik: nad aitasid hoida kiirestiriknevaid toiduaineid söödavatena, levitades kaasaskantavas formaadis külma.

Talviti lõikasid nad külmunud järvedest suuri jääkamakaid ja panid need hiiglaslikesse küünidesse saepuru sisse hoiule. Hiljem lõikasid nad kamakad väiksemateks tükkideks ja müüsid neid tänavatel. Inimesed ostsid jääd ja hoidsid seda koos toiduga erilistes kappides, et toiduained oleksid külmas.

(Seepärast nimetavad mõned vanemad inimesed külmikuid ikka “jääkappideks“.)

Kui Stockholmi majapidamised läinud sajandi esimesel poolel elektrifitseeriti, said külmalevitajaist igandid. Oli ju see, mida nad levitasid, võime hoida toitu jahedas, ja ühtäkki võis igaüks seda ise teha.

Linnades toimus see muutus üsna kiiresti. Külmikud said laiemalt kättesaadavaks umbes 1920. aastal ja 1930. aastate lõpuks oli suuremal osal majapidamistest oma külmik. Üks linna suurimaid tööandjaid — külmalevitajad — oli tehnika arengu tõttu muutunud igandiks.

Sel ajal leidis aset rida isiklikke tragöödiaid, kui jäämehed kaotasid võimaluse leiba teenida ning pidid ümber õppima, et leida uus töö mõnel täiesti teisel alal. Jäämehe amet oli sageli olnud niigi raske ning selle nägemine, kuidas su tööstusharu reaalajas laguneb, ei teinud seda kergemaks.

Ent siin on mõned asjad, mis ei juhtunud, kui jää levitamise ärist sai ajalugu:

  • Ühtki külmikuomanikku ei kaevatud omaenda külma tegemise ja olemasolevate korporatiivsete külmalevituskettide ignoreerimise eest kohtusse.
  • Ei esitatud ühtki seaduseelnõud, mis oleks teinud elektrifirmasid kohtulikult vastutavaks, kui nende pakutavat elektrit kasutati viisil, mis hävitas jäämeeste töökohti.
  • Keegi ei nõudnud külmikute omanikelt igakuist külmikumaksu, mis oleks läinud Jäämeeste Ametiühingule.
  • Mitte ükski uskumatult kallis ekspertgrupp ei esinenud üksmeelsete avaldustega selle kohta, kui vajalikud olid jäämehed majandusele tervikuna.

Selle asemel iganenud levimonopoli lihtsalt ignoreeriti ja majandus tervikuna võitis selle tõttu aset leidnud detsentraliseerumisest.

Täna näeme me sellesama stsenaariumi kordust, kuid selle vahega, et levitööstusel — autoriõigustööstusel — jagub ülbust püsti tõusmaks ja nõudmaks erilisi seadusi ja ütlemaks, et majandus kukub ilma nende tarbetute teenusteta kokku. Aga ajalugu õpetab meile ikka ja jälle, et see on hea, et tööstusharud lõpetavad ajaloo prügikastis. See tähendab, et me oleme õppinud midagi olulist — õppinud tegema asju senisest efektiivsemal viisil. Sellised sündmused viivad alati uute oskuste ja tegevusalade ilmumiseni.

Autoriõigustööstus räägib meile ikka ja jälle ja jälle, et kui nende ajast ja arust levimonopoli ei kinnistata seadustesse, mis kehtestavad järjest karmimaid karistusi selle ignoreerimise eest, on uute kultuuriväärtuste loomisel lõpp. Nagu me oleme ikka ja jälle näinud, on see jama.

Võib olla tõsi, et autoriõigustööstus ei suuda toota muusikat vähem kui miljoni USA dollari eest laulu kohta. Aga monopoli seadustamist ei saa õigustada sinu kuludega, kui teised suudavad sama asja valmistada palju odavamalt — praktiliselt tasuta. Mitte kunagi varem pole saadaval olnud nii palju muusikat kui praegu just seetõttu, et me kõik armastame luua. Me ei tee seda raha pärast, vaid selle tõttu, kes me oleme. Me oleme alati loonud, juba sellest ajast saadik, kui me õppisime panema punast värvi oma koobaste siseseintele.

Aga mis saab siis filmidest? Sajamiljoniste eelarvetega projektidest? On küllalt näiteid “garaažis” toodetud filmidest (ja üks neist suutis edestada isegi Casablancat, saades oma kodumaal kõigi aegade enimvaadatud filmiks). Ent kui jutt käib kinohittide tootmisest, võib see mure tunduda tõsiseltvõetavam.

Mu hiljutine artikkel kummutab ka selle väite; kinohitid võivad oma loomise kulud topelt tagasi teenida veel enne, kui digitaalne koopia saab üleüldse avalikult kättesaadav olla, nii et see ei ole probleem. Investeeringuid tehakse.

Aga siinkohal võtan ma riski ja ütlen, et isegi kui vastab tõele, et filmitootmist ei saa praegusel viisil jätkata, kui olemas on nii Internet kui meie isikuvabadused, siis võib tegemist olla lihtsalt kultuuri loomuliku arenguga.

Oma Piraadipartei tööd tehes veedan ma küllalt palju aega koos teismelistega. Üks asi, mis mind hämmastab, on see, et nad ei vaata filme, vähemalt mitte sellisel määral, nagu mina seda teismeeas tegin. Võib-olla on see lihtsalt kultuuri loomulik areng nagu ka see, et ma viskasin oma teleka 15 aasta eest välja. Kedagi ei üllataks, kui me vahetaksime praegusel momendil monoloog-tüüpi kultuuri dialoog- ja vestlustüüpi kultuuri vastu. Mängud, mille “sisse” saab minna, on üks võimalikest kandidaatidest filmide asendajaks.

Lõppude lõpuks, minevikus on kultuuri tippsaavutusteks olnud operetid, balletid ja kontserdid. Isegi kuuldemängud ja raadioteatrid (sealhulgas ka päris kuulsad). Kedagi ei paista eriti morjendavat, et need väljendusvormid on tipus ära käinud ja et ühiskond on edasi liikunud teiste kultuurivormide juurde. Tänaste kultuurivormide seadusesse kirjutamises ning alati toimunud ja toimuvate muutuste takistamises ei ole mingit olemuslikku väärtust.

Kuhu ma iganes vaatan, näen ma, et autoriõigusmonopolid vajavad maharaiumist, võimaldamaks ühiskonnal vabaneda tänasest kultuuri ja teadmiste kägistamisest. Tänased teismelised tavaliselt isegi ei näe probleemi — nad võtavad jagamist ühendatud maailmas nii loomulikuna, et nad heidavad mistahes vastuväited kõrvale kui “lubjakate jauramise”.

Ja külmikumaksu ei nõua nad kindlasti mitte.