juhuslikud mõtted

Käisin tööasjus Ateenas. Aastatuhandete tagune hiilgus on seal säilinud ennekõike vaid säilinud ajalooliste rajatiste varemeis, suurem osa hiljem ehitatust on aga räpane ja räämas. Liiklus on Lõuna-Euroopale kohaselt kaootiline. Suitsetajad panevad tobid tormama seal ja siis, kus ja millal tahavad (kusjuures tahavad nad pea kõikjal ja pidevalt), kuid mittesuitsetajad ei lase end sellest häirida (või ei näita oma häiritust välja). Kohalikud toidud on mulle suupärased, kuid Kreeka köögi pärast kuhugi reisida ma ei viitsiks. Kreeka õlu on joodav, kuid mitte midagi erilist. Ilusaid naisi on tänavail märksa rohkem kui Itaalias (mida, tõsi küll, ei saa veel eriliseks suursaavutuseks pidada, kuna makaronisööjate maal — vähemalt tänavapildis — valitseb krooniline kaunitaride nappus).

Meie sealsesse programmi kuulus ka linnaekskursioon, kus mulle tuli giidi juttu kuulates ja ümbrust vaadates millegipärast meelde Arthur C. Clarke’i raamatu “Linn ja tähed” lõpulõik “Selles universumis oli laskumas öö. Pikenevad varjud sirutusid itta, kus ei olnud enam oodata uut koitu. Mujal aga olid tähed veel noored ja kunagi pidi inimkond taas minema teed, mida ta oli kunagi juba käinud“.

Iidsed sambad seisavad tänaseni, kuigi mõned “viilud” on teinekord samba teljest kõrvale nihkunud. Giidi seletuse kohaselt olevat see nii, kuna need sambad on rajatud pommi- ja maavärinakindlatena: kivikihid võivad üksteise suhtes mingil määral liikuda, kuid sammas tervikuna jääb päris pikalt püsti.

Ateenas on palju mahajäetud ja lagunevaid elumaju. Giid: need kuulusid omal ajal rikastele perekondadele, kelle järeltulijad on laiali kolinud, kuid pole pärandi jagamises kokkuleppele jõudnud; linnal ja riigil puudub majade ülevõtmiseks või lammutamiseks aga seaduslik õigus.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et Ateena ei suutnud mulle sealoldud poolnädala jooksul nii suurt muljet jätta, et tahaksin sinna tagasi minna. Mujale Kreekasse ehk küll, kasvõi kontrolli mõttes. Või sooja mõttes, kui kodumaa sitt suusailm ära tüütab.

Loll on loll olla, kui loll oled.

Mitmed Eesti blogijad, sealhulgas Jaanus Kase ja Marko Mihkelson lasid vene-ukraina pullivendadel endale hiljuti mütsi nabani pähe tõmmata.

Haritud inimene võiks teada, et “ПДРС” on venekeelses võrguslängis laialtlevinud lühend, mis tähendab “пидорас” ehk maakeeli “pederast”, nii et mitte ükski tõsiseltvõetavusele pretendeeriv vene(keelne) organisatsioon ei kasutaks seda oma ametliku lühendina.

Kulla sõbrad, võtke korraks aeg maha ja vaadake natuke pornot.

Tellisin endale krediitkaardi. Visa Classic. Kiibiga.
Pank tahtis minu selle konto väljavõtet (teises pangas), kuhu mu palk laekub. Saatsin selle neile.
Pangast tuli vastus: tulge reedel kontorisse, saate kaardi kätte.
Läksin. “Teie kaart ootab teid,” ütles teller naeratades, ja pani kaardi lauale.
Kaardil ei olnud kiipi. Kaart oli MasterCard Gold.
See mulle ei sobinud. Palusin libakaardi pooleks lõigata ja mulle uus valmistada.
Ma hüppan langevarjuga, kas teate. Mul ei ole riistapikendamiseks kuldkaarte vaja.

Siis läksin nädalavahetuseks välismaale langevarjuga hüppama.
Aga ilmataat oli lätlane ja nii sain ma Soomes vaid korra lennukiga lennata. Ja maanduda.

Tea, kas ma peaks kliimamuutusi arvestades ikkagi kuldkaardi võtma?

Sõitsin parajasti Pirita sillale suunaga Merivälja poole, kui nägin sillakäsipuul kõõluvat naisterahvast. “Kuradi lammas,” jõudsin mõelda, kui naine tasakaalu kaotas ning vette kukkus. “Fakk!” Keerasin auto endise Peoleo kõrtsi (mis iganes seal praegu on) parklasse, jooksin alla jõe äärde ja nägin, et neiu oli kaldale toodud, kuid tooja — või toojad — nelja tuule poole haihtunud.

Vetikaid ega konni tal suus ei olnud, aga samuti puudusid mistahes märgid hingamis- ja südametegevusest. Pea kuklasse, neli-viis sügavat sissepuhumist ja siis 30 südamemassaaži - 2 hingamist, 30 - 2, 30 - 2, pulss? vaikus! 30 - 2, 30 - 2, 30 - 2, pulss? sittagi! telefon taskust, 112, 20-30 aastane naine kukkus pirita sillalt jõkke, ei hinga, ei pumpa, elustan, linna poolt tulles üle silla ja paremat kätt, tulge kohale, jätkan kuni jaksan.

“Ok, aitab küll, kiirabi jõudis kohale,” ütles üks esmaabikoolitajatest. Tõusin Annekese kohalt püsti ja tabasin end hetkeks mõtlemas: “Kuidas ma Piritalt siia sain?”. Olin end stsenaariumisse täiega sisse elanud.

Foto: ppmotskula

JAH-grupi suvelõpureisil Vormsile avastati saarelt gigantomaaniat põdev murumuna ehk ämmatoss. Seene kuulumine saare ajaloolisesse Gustavssenide suguvõsasse, mille rajasid kana ja hüljes ning mille kuulsaim liige oli Anna Karin Helen Gustavssen, on tänaseni tõestamata. Kes teab, see teab.

Muide, võrdlusmaterjaliks oleva jalatsipaari number on 44.