Delfi, Ars Technica ja autoriõigus

Delfi avaldas täna Ars Technica’st tõlgitud sisuka artikli (soovitan!), mis räägib sellest, et ACTA kujutab endast USA järjekordset katset autoriõiguse seaduseid eksportida. Iseenesest õilis ja vajalik tegu, aga…

Delfi ei ole viidanud algse artikli autorile (Timothy B. Lee), rikkudes tema AutÕS §-s 12 sätestatud õigust autorsusele ja autorinimele. Tõsi, vaidluse tekkimisel T. B. Lee või Ars Technica’ga võiks Delfi muidugi väita, et tegemist on päevauudisega, millele AutÕS § 5 p 6 järgi autoriõiguse seadust ei kohaldata, kuid ma ei julge ennustada, kuidas see vaidlus laheneks. Samas — ja siin ei räägi ma mitte seadusest, vaid omaenda isiklikust arusaamast autori õigustest — on selline käitumine igal juhul kohatu.

Samuti on Delfi allikale (Ars Technica) viidanud vaid artikli tekstis, kuid jätnud lisamata hüperlingi originaalile, mis sisaldab omakorda viiteid täiendavatele teemakohastele allikatele, mis võivad asjast sisuliselt huvitatud lugejale olulised ja kasulikud olla.

Ma saan täiesti aru, kui paberlehes ning tele- või raadiouudistes jäetakse osa allika- ja edasiviiteid formaadipiirangutele ja mõistlikkuse põhimõttele tuginedes välja. Aga ma ei suuda leida sisulist õigustust samasuguse praktika harrastamisele digikeskkonnas.

8 Responses to “Delfi, Ars Technica ja autoriõigus”


  • Muideks, kas see uudise asi on ikka nii lihtne nagu meie netimeedia arvab, ehk et võib 1:1 kopeerida midavaid päevakohast? Äkki on uudis see, et “poliitik astus ämbrisse” ning kui X selle avaldab siis võib Y rahulikult seda korrata – aga kui X palus täiendavat hinnangut rahvusvaheliste suhete spetsialist Tsink Plekk Pangelt ning kompileeris selle avaldamistväärivaks tööks tehes kaugeleulatuvaid järeldusi? Tõenäoliselt on metauudis ka eksperdi tsitaat, samuti ma võiks kirjutada uudisloo kus viitan teise väljaande (uudisväärtusega) järeldusele – aga mitte kogu tekst. Läheb kokku seaduse järgmise reaga, mis nimetab fakte ja andmeid…

    Üldiselt on Eesti väljaanded omavahel viitamise tava kenasti paika pannud, aga pole vist kohale jõundud, et sama kehtib ka nende kolleegide suhtes kelle peatoimetajalt kohe kõnet ei tule…

  • Eesti päevalehed netis ja viitamine on täiesti nutune teema.

    1) Välistele allikatele MITTE viitamine on norm ja selle taga on, ma loodan, pragmaatiline soov kasutajat oma keskkonnast mitte välja lasta. Et kui Delfi on lugeja juba oma saiti saanud, siis viide ArsTechnicale võib ta panna lugema hoopis seda. Ja milleks seda Delfile vaja?? Seega, ei viita.
    See on eriti haige, kui loed artiklit mingist neti-nähtusest (“rahvaloendus 2011 nüüd internetis avatud”) ja siis pead nuputama, kuidas vastav leht üles leida.

    2) Aga nad töllakad ei viita ka ISEENDALE!
    Võtsin EPL-is lahti esimese juhusliku artikli, Rein Rauast, ja see ALGAB nii:
    “Paar nädalat tagasi kartis eksrektor Rein Raud oma arvamusloos („Kõrgharidus: vihma käest räästa alla”, EPL 30.1), et… ”
    Artikli sees on veel kaks viidet EPL artiklitele ja muidugi pole kumbki hüperlink, vaid lihtsalt tekst.

    Mis see on? Lollus, laiskus? Kellegi (kelle) tegemata töö?

  • Eile õhtul seda Arsi artiklit lugedes ma just mõtlesin, et selline panoraamvaade on kohalikust ACTA-diskussioonist justkui puudu olnud. Vähemalt ei ole peale sattunud.

    Mis viitamisse puutub siis link algallikale oleks tõesti ilus olnud. Samas, seekord siiski oli kohe alguses rasvase kirjaga märge et tegemist oli tõlkega. Sealjuures mainiti algallikat tekstis kolmel korral, arvestades et “Geist ütles Arsile” on raske tõlgendada nii et Ars on Geisti kassi nimi :)

  • Geist andis intervjuu Timothy B. Lee-le, kelle artikli Delfi tõlkis ilma teda mainimata. “Tõlge” on umbes sama kvaliteetne autoriviide kui Eesti meedias laialt kasutatav “Foto: erakogu”.

  • Alustada debatti viitamise (ja autoriõiguste seaduse täitmise) teemal on kõige kiirem tee ACTA-vastase liikumise killustamiseks ja sisetülide õhutamiseks.

    Kuidas libertaanlane Murray Rothbard ütleski? “Maksude vähendamise poolt tuleb hääletada alati. Kui kommunist mingil seletamatul taktikalisel kaalutlusel hääletab maksu alandamise poolt, siis astun kõhklemata temaga koalitsiooni”.

    Nüüd on Delfi mingil seletamatul taktikalisel kaalutlusel avaldanud täismahus artikli, mis on ACTA-vastasele liikumisele kasulik. Ma astun Delfiga selles küsimuses koalitsiooni ega lase ennast häirida neljandajärgulisest küsimusest seoses viitamisega.

    • Ma ei tea, kuidas on lood Sinuga, aga ma olen ka ise autor. Ja mulle ei meeldi, kui keegi — olgu ta siis meediakorporatsioon või mitte — minu loomingut ilma mulle viitamata levitades au ja kuulsust (või klikke või pappi) kogub. Vaba kultuuri ja vaba tarkvara kogukondades on autori õigust (sõnavahe on taotluslik) alati tunnustatud ja tunnistatud.

      ACTA ei ole muud, kui järjekordne rünnak nii kultuuri loojate kui tarbijate vastu. ACTA võitmine ei tähenda selle sõja võitu. Ja isegi kui tähendaks, ei usu ma, et eesmärk pühendab iga abinõu.

  • “Unikaalsus”, mida alul tunnistati olevat üksnes geeniustel, seejärel loovisiksustel, tunnistatakse lõpuks olevat ka reklaamiagentidel, kes loovad kommertstekste (‘infomercial’). Ka mina loon tekste, kuid ennast autoriks pidada on sama hea kui ennast geeniuseks pidada. Tänapäeva inimene opereerib 98 % ulatuses teiste poolt sõnastatud ja väljendatud mõtete ning üldistustega. Selle inmese nimi, kes oma elu jooksul on tootnud 2 % originaalseid mõtteid, raiutakse kuldtähtedega entsüklopeediatesse. Ka see tekst, mis on avaldatud lingi all http://juura.ee/gw.php/news/article/view/id/9, on kompileeritud teiste geeniuste/loovisiksuste/reklaamiagentide tekstidest. Seega, ausalt öeldes puudub mul moraalne õigus pretendeerida millegi autorlusele.

  • Yldjuhul on linkimatus Eesti ajakirjanduses poolametlik poliitika (st, majasiseseks tarbimiseks, kuid kohustuslik). Siselinkide puudumise taga peituvad aga tõepoolest kaks sõpra: rumalus ja laiskus.

Comments are currently closed.