Ilma Teie ennastsalgavate pingutusteta ei oleks meie laupäevane demonstratsioon pälvinud sellist tähelepanu.

Nii mõnedki demonstrandid oleksid muidu ehk koju jäänud, kuid tänu Teile otsustasid nad siiski külma talveilma trotsida. Ma ei ole kindel, kas president Ilves oleks pidanud vajalikuks sõna võtta, kui Te ei oleks kolmapäeval juhtinud tema — ja paljude teiste — tähelepanu probleemi tõsidusele. Ning ma olen veendunud, et Teie abita ei oleks meie sõnum peavoolumeedias nii laialdast kajastamist leidnud.

Meedia tähelepanu on muidugi oluline, ent paratamatult mööduv. Kuid Teie andsite meile midagi palju püsivamat — Te andsite meile sümboli. Alates 11. veebruarist ei seostu fooliumist peakate enam abstraktsete hirmudega kosmiliste olendite ees, kes oma kiirtega mütsikandjate peades sonkima kipuvad. Nüüd tähistab tinamütsike selle kandja tahet kaitsta oma vabadust mõelda ka selliseid mõtteid, mis ei pruugi olla kooskõlas ametliku ideoloogiaga, lähtugu see siis Stenbocki majast või kusagilt kaugemalt.

Me tahame mõelda oma peaga. Me tahame võimalust teha informeeritud otsuseid, mitte pimesi omaks võtta — ega ära põlata — valmis seisukohti pelgalt sellele põhjal, kes nende poolt või vastu sõna on võtnud. Aga selleks on meil vaja infot.

Tinamütsike ei ole just mugavaim peakate. Mina tahan elada riigis — ei, maailmas! — kus mul ei oleks vaja seda kanda. Maailmas, kus keegi ei piira mu vabadust saada, töödelda ja jagada mind puudutavat informatsiooni. Maailmas, kus keegi ei survesta mind mõtlema võõraid mõtteid.

Maailmas, kus on tagatud infovabadus.