Aasta tagasi panin (juba seitsmendat korda) kirja oma uusaastasoovid, et hiljem oleks hea vaadata, kuidas läinud on. Soovisin:

• olla oma pojale hea isa — eks selle kohta annab aeg arutust, aga siiamaani tundub, et ma olen üsna hästi hakkama saanud. Seoses Alice’i Tartusse kolimisega läks pealt aasta edukalt toiminud “üle-nädala-süsteem” küll ajaloo prügikasti (kahes eri linnas lasteaiakoha pidamine on mitte ainult mõttetu, vaid Eesti Vabariigis ka sisuliselt mõttetu), kuid valdava enamuse kolimisjärgseist nädalavahetustest oleme poisiga siiski koos veetnud ja asju teinud. Kusjuures mees sõidab juba täitsa iseseisvalt bussiga Tallinna ja Tartu vahet.
• teha piisavalt palju kvaliteetseid treening- ja võistlushüppeid tiimiga, mil pole veel nime — 45 Empurias, 30 Gryttjomis Basic Camp’is, 20+ Pärnus Parasummeril ja 8 Saarlouis-Dürenis Euroopa meistrivõistlustel, kust Lupus EST (tiim sai ikka aasta jooksul nime ka) tuli tagasi uue Eesti rekordiga neljase meeskonna kujundhüpetes. Lisaks sellele õnnestus mul Eesti Langevarjuklubis pidada 7 algkursust ning osaleda (koos Petsiga) suurepärases Kihnu laagris, nii et langevarjutamise osakonnas pole aastale tagasi vaadates virisemiseks vähimatki põhjust. AFF-instruktoripädevuse ärategemisest otsustasin ma loobuda ning aastalõpu seisuga paistab, et lasen oma instruktoripaberid üldse “hapuks minna” — värsket verd on vahepeal piisavalt palju peale tulnud, nii et ma võin rahus “pensionile” minna ning tiimiga hüppamisele keskenduda.
• omandada vähemalt ühe uue sukeldumissertifikaadi (nitrox, deep ja/või drysuit) — FAIL. Kuigi mul õnnestus jaanuaris osaleda ühekorraga nii Eesti allveekabe meistrivõistlustel kui Guinnessi rekordi püstitamisel, jõudsin kogu aasta jooksul avavette tervelt üheainsal korral ja sedagi Männiku karjääris. Aga noh, ega aastad pole vennad ja küllap tuleb mul neid sukeldumisi ka veel ja veel.
• leida ja realiseerida tööalase eneseteostuse võimalusi — aasta tagasi olin 99% kindel, et mu karjäär NarTest’is oli otsa saamas, kuid aasta esimese päeva seisuga ei olnud veel tegemist avaldamiskõlbuliku teabega. 11. veebruar jäigi mu viimaseks tööpäevaks. Töötu ettevõtjana jõudsin Salakala OÜ lipu all paar väiksemat otsa ära teha ning juba 16. juunil asusin ByteLife’i demokeskust käima jooksma. Igavussurma pole ma kartma pidanud, kolleegid on mõistlikud, firma väärtused sobivad minu omadega ja palka makstakse mõistagi ka, nii et kokkuvõttes võib rahule jääda.
• ning saada uus kodu katuse alla — pärast Nartestist koondamist oli mul selge, et enne uue püsitöökoha leidmist ja katseaja lõppu ei tule suurem kinnisvaraarendus kõne allagi. Juuni keskel tööle asudes ütles lihtne arvutus, et katseaeg lõpeb ajal, mil talv on juba käega katsuda, mistõttu panin selle teema enda jaoks 2012. aasta varakevadeni kõrvale. Vahepeal jõudsin isegi juba paar korda mõelda, et kas mul on seda maja ilma pereta ikka väga vaja, aga miski minus ütleb, et mis tulema peab, see tulema saab. Iseküsimus on, millal täpselt. Nii et ootame, vaatame.

Nagu aasta tagasi, võin ka täna täie kindlusega öelda, et ma olen õnnelik inimene. Jõululaupäeval vennaraasuga isa saunas istudes ja maailma asju arutades tõdesime, et kui ka saaks kalendrit tagasi keerata, ega siis ikkagi suurt midagi teisiti ei teeks. Mis ongi lõppkokkuvõttes oluline.

Meeldiva üllatusena avastasin end hiliskevadel üle pika aja armunud olevat, kusjuures hoolimata mu sügavalt sissejuurdunud poliitkorrektsusest, loomulikust tagasihoidlikkusest ja lausa maniakaalsest tolerantsusest tundub, et see võib alanud aastalgi jätkuda. Elame-näeme.

2012. aasta põhieesmärk on elada nii, et hiljem poleks piinavalt valus asjatult elatud päevade pärast. Vahelduse mõttes ei sea ma endale tänavu mõõdetavaid alameesmärke, kuid olulised teemad on isaks olemine, langevarjutamine, tööalased väljakutsed, sukeldumine ja eraelu (sh Kivimäe kinnisvaraprojekt).