Head uut aastat!

Aasta tagasi panin (juba kuuendat korda) kirja oma uusaastasoovid, et hiljem oleks hea vaadata, kuidas läinud on. Soovisin:

  • perega meie uude koju kolida — ses osas tuleb kahjuks tõdeda mitte null-, vaid lausa negatiivset tulemust: uut kodu ei ole ikka veel ja peret enam ka mitte.

    Jõudmaks iseendas selgusele, kolis Alice 24. jaanuaril omaette elama ning kesksuveks oli selge, et tagasi ta ei tule. 5. augustist olen taas ametlikult vallaline. Peeter Karl elas (ja elab praegugi) üle nädala vaheldumisi ema ja isa juures, olles kujunenud olukorras käitunud tõelise hakkamasaajana. Kahju muidugi, et me Alice’iga ei suutnud perena jätkata, aga kõigest hoolimata on mul siiralt hea meel, et poisil on jätkuvalt ja reaalselt olemas mõlemad vanemad, ning et me Alice’iga oleme sõpradeks jäänud.

    Segased seisud pererindel tähendasid ka Kivimäe kinnisvaraprojekti külmutamist pärast paberimajanduse kordaajamist ja lammutustööde lõpetamist. Aga lootus sureb viimasena ja külmutamine ei tähenda mingil juhul loobumist.

  • leida endale piisavalt huvitav ja tasuv ametialase eneseteostuse koht (või kohad) — Salakala OÜ esialgsetel andmetel viisaka kasumiga lõppenud majandusaastasse mahtus rea väiksemate ettevõtmiste kõrval üks päris mahukas ja kahtlemata sisukas konsultatsiooniprojekt; alates 17. maist olen teeninud leiba narkoanalüsaatoreid tootvas aktsiaseltsis NarTest, kus mul pole tänaseni olnud põhjust igavusse suremise ohtu peljata.
  • omandada uusi oskusi, kogemusi ja elamusi nii õhus kui vee all — USPA coach’i paberid sain kätte, kuid plaan saada ka AFF-instruktoriks läks vett vedama. Märtsi alguses käisime viiekesi Hispaanias koolitusel, kus mind tabanud külmetus ja nohu sundisid mul pärast teist treeninghüpet projekti pooleli jätma, ning suvel teisele katsele läinuna ei suutnud ma oma instruktorile piisavalt häid lennuoskusi demonstreerida. Põhimõtteliselt on mul võimalus tänavu veel kord proovida, aga eks elu näitab.

    Veealune progress oli märgatavam. Aprillis käisin Egiptuses sukeldumisklubi LiveHouse korraldatud safaril, kus sain lühikese ajaga hulgaliselt uusi kogemusi, sh mitu sukeldumist endast vähemkogenud paarilistega. Kodumaale tagasi jõudnud, otsustasin läbida PADI Rescue Diver’i kursuse, mille ka edukalt lõpetasin. Ja septembris sain Mohni laagris “kauba peale” ühe vägagi õpetlikuks osutunud sukeldumiskogemuse, millest ka oma blogis pikemalt kirjutasin.

  • veeta piisavalt palju kvaliteetaega iseenda, oma pere ja oma sõpradega — lahkuminek Alice’ist pani mind senisest märksa enam väärtustama ja sisustama neid nädalaid, mida veedan koos Peeter Karliga; omapäi olemise nädalatel olen aga värskendanud oma ammust sõprust raamatute maailmaga. Ning kvaliteetaega sai veedetud nii Sevillas, Punasel merel, Raplas, Pärnus, Abrukal, Mohnil, Jyväskyläs kui mitmel pool mujalgi — ja mitte vähe.

Kokkuvõtteks võin öelda, et kuigi 2010 tõi mu elu ühes olulisemas osas kaasa ootamatu, radikaalse ja mitte just meeldiva pöörde, tunnen end täna kõigest hoolimata õnneliku inimesena. Mul on tubli ja terve poeg, kellele ma usun end olevat vääriline ja väärikas isa. Mul on leib laual ja katus pea kohal. Mul on töö, mida pole põhjust häbeneda, ning tasapisi, kuid kindlalt tiksuv väikeettevõte. Ma pole unustanud ei õppimist ega naermist. Ning mul on nii taevas, vee all kui maa peal sõpru, kellega kannatab luurele minna.

Mul pole õrna aimugi sellest, mida toob alanud aasta — liiga paljudes valdkondades on selleks täna liiga palju lahtisi otsi. Aga et uusaastasoovide kirjapanek on mul juba aastatepikkuseks traditsiooniks kujunenud, panen mõned asjad ikkagi kirja. Tahan:

  • olla oma pojale hea isa;
  • teha piisavalt palju kvaliteetseid treening- ja võistlushüppeid tiimiga, mil pole veel nime;
  • omandada vähemalt ühe uue sukeldusmissertifikaadi (nitrox, deep ja/või drysuit);
  • leida ja realiseerida tööalase eneseteostuse võimalusi;
  • ning saada uus kodu katuse alla (ei, ma ikka ei jäta jonni).

0 Responses to “Head uut aastat!”


Comments are currently closed.