Mohni muljed

Lühidalt: Käisin nädalavahetusel Mohnil, tegin mõlemad sukeldumised — laupäeval õpetliku ja pühapäeval rahuliku.

Õpetlik: Mohni sein -29,2 m / +1 °C / 25 min. Õhukulu ~25 SLPM.

Olime neljakesi — AOWD sügavsukeldumist vajavad A ja M, neid juhendav DM ja mina. Hiljem saadud lisainfo: A oli AOWD kursuse juba läbinud, aga plastik alles saamata; M jaoks oli reaalselt tegemist kolmanda sügavsukeldumisega.

Varustust kokku pannes avastasin, et mu 15 L balloonis oli vaid õhku 150 baari. DM pakkus, et vahetame balloonid ära, aga et minu õhukulu oli AOWD poiste omast niikuinii väiksem ning 12×200 ja 15×150 vahe vaid 150 L pinnaõhku, jätsin asja sinnapaika.

Kuna poistel oli vaja sügava kirjasaamiseks -18,5 m kätte saada, leppisime kokku, et laskume rahulikult -20 meetrini ja kui kõik on OK, liigume mõõdukal sammul edasi kuni -30-ni. Ja kuna DM pidi neil mõlemal silma peal hoidma, otsustasime paarideks jagunemise asemel ühe nelikuna sukelduda. Kuna kellelgi peale minu kompuutrit ei olnud, leppis DM poistega kokku, et turvapeatus tehakse sekundeid lugedes ning mind kasutatakse lihtsalt kontrolliks.

Plaan kokku lepitud, ronisime vette (+14 °C) varustust selga panema. A jändas natuke oma inflaatoriga — vest täitus küll, aga tavapärasest veidi visamalt — ja M pusserdas maskiga, mis kogu aeg uduseks kippus minema. Kamad seljas, kontrollisime üksteist veelkord üle ja läksime alla.

Laskumine oli rahulik. -10 m sügavusel lõppes supp ära; vesi läks järsult külmaks, aga see-eest hästi selgeks: 3-meetrisest nähtavusest sai hoobilt vähemalt 5. Panime A-ga oma pisikesed lambid põlema (M ja DM olid lambivabad) ning jätkasime laskumist. -20 m sügavusel peatusime korraks, pidasime pisut nõu ja otsustasime edasi minna. -25 meetril leidsime hulga merikilke, vahtisime natuke neid ja läksime veel pisut sügavamale. Maksimumiks jäi -29,2 m ja miinimumtemperatuuriks +1 °C.

Otsustasime üles tagasi minna. M ja DM hakkasid üsna nobedasti tõusma, mina otse nende järel. A jäi natuke allapoole (tuleb tunnistada, et ta inflaatorijama mulle tol momendil ei meenunudki). Mõne hetke pärast hakkas meie tõusukiirus mulle kahtlasena tunduma. Pilk kompuutrile ütles, et kahtlustel oli alust — tõusime lubatust oluliselt kiiremini.

Tõmbasin ruttu käsipidurit, sain 8 m sügavusel hoo maha ja läksin kiirelt -14 meetrile tagasi. A oli endiselt minust allpool ja tundus, et ta eriti ei tõusnudki. Siis tuli DM alla tagasi, võttis A käe otsa ja hakkas teda ülespoole tassima. Haarasin A teisest küünarnukist, lasin oma vesti sisse pisut õhku juurde ja nii me tasapisi tõusime. Umbes 7 m sügavusel lasin ta lahti, kuid ei jõudnud oma vesti piisavalt kiiresti tühjendada ning lendasin pinnale välja.

Vest tühjaks, kops tühjaks, kiirelt alla tagasi. Ja siis kaotasin orientatsiooni. Hetkeks polnud mul õrna aimugi, mis pidi ma selle roheka supi sees olen. Hingamine hakkas närviliseks muutuma ja edasine oli nagu õpikus — peatu, hinga, mõtle, tegutse. Kontrollpilk manomeetrile: ~80 bar. Õhku küll, pole hullu. Ujuvus neutraalseks. Korras, -7 m, ei tõuse ega vaju. Nii, kuidas orientatsioon paika saada? Õige, mullid lähevad ju otse üles. Selge, olen 30° vasakule kreenis. Keerasin end otseks. Ok, minuga on korras.

Nüüd oli vaja DM ja A üles leida. Tegin oma vertikaaltelje ümber rahulikult väikse tiiru ning seal nad olidki. Tõusime -5 meetrini ja ootasime ära kõigepealt mu Suunto poolt määratud “karistusminutid” ja siis veel tavalise turvapeatuse. Pinnale, tinad-vestid paati, ise kaldale. Seal selgus, et M-il oli regu puhuma hakanud ning seepärast tal ülestulekuga nii kiire hakkaski.

12 minutit ilusat sukeldumist, 7 minutit hämmingut ja rapsimist ning 6 minutit turvapeatust.

Õhtul oli aega asja üle järele mõelda. Mis ma siis valesti tegin?

  • Leppisin DM ettepanekuga nelikuna alla minna. Oleksime ikkagi pidanud paarid kokku leppima. Praegu tekkis olukord, kus kahel sõbral oli mingi jama ning ma ei suutnud välja raalida, kes kellega tegelema peaks.
  • Järgnesin tõusu alustades pimesi DM-ile, seades ohtu iseenda ja jättes potentsiaalselt ohtu neljanda, minust vähem kogenud kaaslase. Oleksin pidanud esmalt veenduma, et ka A tõusma hakkab ning seejärel oma tõusukiirust jälgima ja kontrollima.

Samas võisin väga rahule jääda sellega, kuidas ma lahendasin orientatsioonikaotuse probleemi. Ja noh, sukeldumise esimesed 12 minutit olid ka väga ilusad ja mõnusad, ning pärast võis öelda, et день прошел jne.

Kokkuvõttes on siit kõrva taha panna kaks õpetussõna. Esiteks ei tohi kunagi kellegi teise peale pimesi lootma jääda. Ka kõigi mõeldavate instruktoripagunitega tegelast võib tabada lämmastikulaks või mõni muu ikaldus ning oma nahka ei tasu mõistliku põhjuseta turule viia. Ja teiseks — mul on juba piisavalt kogemust selleks, et iseendaga enam-vähem rahuldavalt toime tulla ning usutavasti saan ka ühe kaaslase eest hoolitsemisega hakkama, aga praegu ületas erinevate jamade kogum minu kandevõime.

Rahulik: Rasma vrakk -9,3 m / +14 °C / 45 min. Õhukulu ~20 SLPM

Läksime A-ga kahekesi. Vesi oli soe, põhi madal ja vrakk huvipakkuv. Nähtavust sõltuvalt kohast 3–5 meetrit. Nägime ära nii ankru kui 5-meetrise läbimõõduga sõukruvid. Õhku oleks jätkunud kauemakski ja külm ei kippunud ka naha vahele, aga kokku oli lepitud 45 minutit ja nii me välja tulimegi. Lisaks plaanitud vaatamisväärsustele märkasime ka üht pirakat emakala.

Ainus pisike probleem oli allaminekul. Ma ei viitsi pinnal inflaatori-deflaatoriga jamada, vaid lasen tavaliselt vesti tühjendusventiilist ühe matsuga tühjaks. Kuna põhi oli madalal, läksin ühe lauluga alla välja ja hakkasin seal ujuvust sättima, aga ei midagi — niipea kui inflaatorit vajutasin, hakkasin kohe mullide häält kuulma. Hetkeks stopp, pilk üles, täidan… asi selge, ventiil lahti. Loksutasin siis ventiili päästikut natuke, proovisin uuesti: korras. Ilmselt oli päästiku nöör kuhugi vahele kinni jäänud. Selle jändamisega raiskasin ~20 baari ära, aga pinnale jõudes oli mu 12-liitrises balloonis ikkagi veel 90 baari sees.

Hea mõnus rahulik sukeldumine oli. Ja 2-kohalise temperatuuriga vees kannatab 7+7 millimeetriga igatahes päris pikalt mõnuleda :)

12 Responses to “Mohni muljed”


  • Kas oli tõesti nii, et DM viis läbi AOWD kursuse sügavsukeldumist? Kui nii tegite, siis on selline käitumine ülimalt jäme standardite rikkumine. Selle sukeldumise puhul on esimene nõue otsene instruktorit järelvalve” ja instruktori-õpilaste suhtarv 2:1.

    Paar väga õpetlikku punkti leidsin Su jutust veel:
    – kellelgi peale Sinu kompuutrit ei olnud?? No comments
    – Eesti ingimustes nelja peale kaks lampi ja sukledumissügavus pea 30 meetrit.

    Minu eesmärk ei ole viriseda kellegi tegemata ja lohakalt tehtud töö kallal. Kahjuks näen oma tää käigus igapäevaselt sukeldujaid, kes on “nii” kursuse läbinud ja tuleb tunnistada, et lisapalka ma nendele põhitõdede ja -võtete uuesti selgitamisest ei saa.
    Kuna ma ei tea, kes instruktoritest oli selle sukeldumise eest vastutav või kelle nimi ilutseb hiljem sukeldumissertifikaadil, siis ei saa ma ka otse tema käest aru pärida.
    Igal juhul on väga hea, et keegi viitsib oma sukeldumisi detailselt analüüsida ja teeb sellest ka omad järeldused!

    Tervitused,
    Markko

  • Uh-oh. See esimene on küll üks paras jack-assi temp, hea et seekord õnneks läks, aga kui tahad oma pensionisambaid kasutada siis ei ole mõtet nii jukerdada. Paar asja veel mida silmas pidada:
    Üks sukeldumise põhireegel – plan your dive, dive your plan. 20 ja 29 on ikka kardinaalselt erinevad sukeldumised. Minu maailmas ei saa 20 meetrine sukeldumine sujuvalt 30-meetriseks minna.
    Sukeldumise keerukus kasvab tasakesi – kui minnakse alles AOWD deep-i tegema, siis kambaga pimedas ja külmas 30 meetri peale minek on üsna tõsine hinnangu viga.

    Sukeldumine on riskidega seotud ala ja need reeglid on toodud põhjusega – igasugu jackasse saab üle maailma sukeldudes surma ikka sadadega iga aasta. Ma soovitaksin sukeldumisse ja sukeldumisohutusse suhtuda vähemalt sama tõsiselt nagu langevarjuhüpetesse. Kurb on see, et meil on divemasterid, kes laias kaares reeglitele vett lasevad, seega oleme me nüüd siis kauboimaailmas, kus pagunitega vendasid usaldada ei saa.

  • Nagu Anx samateemalises FB thread’is kommenteeris, puudus mul paar olulist infobitti — ühel “poistest” oli AOWD juba tehtud, aga plastik veel saamata ja teisel oli faktiliselt tegemist kolmanda sügavsukeldumisega, mida DM PADI reeglite kohaselt pidavat juhendada võima.

    Ja enne sukeldumist tehtud plaani osas täpsustuseks, et “liigume mõõdukal sammul edasi” järelt jäi mul puudu “kuni -30 meetrini”, st allaminek kulges plaani kohaselt. Nüüd see viga parandet.

  • Selged pildid, infot palju rohkem.
    Samas see ei vabanda endiselt fakti, et nelja (st kahe paari) peale on kasutusel üks sukeldumiskompuuter. Kas teised kolm planeerisid oma sukeldumise eelnevalt tabeli järgi ja siis kella ja sügavusmõõdikut kasutades selle plaani järgi ka sukeldusid? Tekstist copy/paste – Kuna kellelgi peale minu kompuutrit ei olnud, leppis DM poistega kokku, et turvapeatus tehakse sekundeid lugedes ning mind kasutatakse lihtsalt kontrolliks. Vastus võttes arvesse sekundite lugemise metoodikat on ilmselt ei.

    DM ei tohi mitte ühtegi kursuse sukeldumist omal käel juhendada ega läbi viia. Välja arvatud paaril juhul. NT kui ta on Digital Underwater Photography instruktor ja teeb seda konkreetset sukeldumist AOWD kursuse raames. Kindlasti ei ole kursuse raames tehtav sügavsukeldumine koht, kus DM juhtimise üle võtta võiks.

    Kui ei ole tegemist kursusega, siis on kõik ju litsentseeritud sukeldujad ja võivad teha, mis heaks arvavad. Teiste organisatsioonide ettekirjutusi ei ole mina ilmselt kõige õigem kommenteerima, aga PADI standardid ütlevad, et sukelduja võib minna nii sügavale nagu ta on sertifitseeritud seda tegema või sellisele sügavusele nagu ta eelnev kogemus seda lubab.

    Mentaliteet “pärast sukeldumiskursust ei kuluta ma enam mitte ühtegi krooni, aga ikka sukeldun” on väga raske kaduma, kui selliseid asju jätkuvalt tehakse. Mujal maailmas on enamikes kohtades reegel väga lihtne – kõik sukeldujad sukelduvad kompuutriga ja kui sul seda ei ole, siis palun! meilt saad selle rentida.

    Tarmo: Ringiga tagasi tulles on divemasteri oskamatuses süüdi ikkagi see konkreetne inimene, kes talle selle kursuse tegi. DM-i kursusega peaks vähemalt minu arvates kaasas käima ka õige suhtumise õpetamine, mida ilmselt siiski väga vähesed instruktorid teevad ja ka ükski raamat ei õpeta. Süsteem muutub alles siis, kui muutuvad inimesed selle süsteemi sees. Eelkõike just need inimesed, kes seda süsteemi kõige paremini tunnevad.

    Võibolla peaks seda lugu lahkama ka mõnes kodumaises sukeldumisfoorumis, et saaks laiemat tagasisidet ja arvamusi ka teistelt sukeldujatelt.

    Markko

  • Hobisukeldujana samuti suht kummaline, et 1 kompuuter ja 2 lampi (Eesti, 20+ meetrit) 4 inimese peale. Backup lampidest pole mõtet rääkidagi vist? :)
    Ja divemaster sellise varustusega…?

  • mul ka sama kogemus. kahesed paarid on kokkuvõtteks üsna töökindlad. igatahes parem kui kolmene või neljane grupp. eks padi meid õpetab kahekaupa sukelduma ja igasugu aitamise protseduurid eeldavad, et paariline on käeulatuses.

  • Kahjuks tundub Eestis üsna tihti nii olevat, et sukeldumise ohutusreeglitesse suhtutakse pehmeltöeldes pinnapealselt. Ja tervet talupojamõistust ka ei rakendata. Võibolla tuleb see sellest, et OWD kursust tehakse kiiresti-kärmesti ja madalates kohtades. Nii ei jää õpilastele (tulevastele sukeldujatele) mingit muljet sügavusega kaasnevatest muutustest ja oludest. Nüüd kui hakatekse AOWD-d tegema siis tundub, et juba sukeldumine käpas ja kõik ongi ilus ja lihtne. No ei ole. See paistab eriti sellest üles-alla käimisest välja. 30m sukeldumiselt on tõusmine ikka väga oluline sukeldumise osa.
    Teine asi paistab mulle siit veel. Inimesed, kes sukelduma lähevad ühes grupis ei tea täpselt isegi kes ja mida selle sukeldumsega teeb või taotleb. No kas tehti siis AOWD Deep sukeldumist või Deep eriala kolmandat sukeldumist. See, et sukeldumine on kellegi jaoks kolmas sukeldumine sügavamale kui 18 m ei oma kursuse sooritamise seisukohalt mingit tähtsust. Ja pea igal kursusesukeldumisel on ka mingid harjutused täita jne. Nii AOWD Deep sukeldumisel kui Deep eriala kolmandal sukeldumisel.
    Laiemalt ja Markko mõtet jätkates: mulle hakkab tasapisi aina rohkem ja rohkem tunduma, et nii DM kui Instruktorite koolituse eeldused on liiga madalad. No mis DM see on , kes on teinud 60 sukeldumist. Heal juhul on ta käinud korra või paar oma kodukohast kaugemal – lõuna või põhjapool. Halvemal juhul on ta kõik oma 60 sukeldumist teinud ühes ja samas veekogus. DM kandidaatide stažeerimise nõue on pigem sümboolne.
    Aga teisest küljest, kui pakud mõnele DM või Instruktorikandidaadile välja variandi, et kursusele kulub kaks nädalat kõva tööd ja kuu aega stažeerimist, siis jääd suure tõenäosusega tööta. Ikka on ju vaja kohe ja kiiresti. Ka profilitsentsi. Rääkimata alg- ja muude tasemete sukeldujalitsentsidest.
    Pole ma oma praktikas eriti kuulnud küsimust, et kas seda või teist kursust kauem ei saaks teha. Ikka küsitakse: kui kiiresti sellega ühele poole saab.
    Rohkem põhjalikkust! Kõigile.

  • Julgen arvata, et see põhjalikkuse puudus ei ole mitte spetsiifiliselt Eesti häda, vaid PADI süsteemi probleem. PADI on ikka väga selgelt kasumit taotlev äriettevõte, mitte sukeldumise ohutuse tõstmise eesmärgil loodud MTÜ või SA. Vaata kasvõi nende pakutavate sertifikaatide valikut, kuhu kuuluvad muuhulgas ka “Scuba Diver” (poolkõva OWD) ja “Adventure Diver” (poolkõva AOWD).

  • Scuba Diver ei ole poolkõva OWD, see on kursus inimestele, kes mingil põhjusel ei taha üksi ja ilma järelvalveta sukelduda. Või ei ole neil aega tervet kursust teha.
    Tegemist on nö resordi kursusega, mis Eesti tingimustesse väga ei sobi ja seetõttu võib kummalisena tunduda. Hetkel siin Maldiividel on meil Scuba Diveri ja OWD kurseid pooleks ja väga paljud inimesed ei tahagi rohkem, kuna sukelduvadki kord aastas puhkusel olles ja koos giidiga.
    Selle koha pealt olen täitsa nõus, et PADI (nt erinevalt CMASist) on kasumit taotlev äriettevõte. Teen praegu CMASi ** instruktori kursust ja kui võrrelda kahe süsteemi algtaseme kursuse nõudmisi, siis on need nagu öö ja päev. Samas oleneb kõik jällegi koolitajast ja sellest, kas õpilane saab midagi programmivälist veel lisaks või ainult nõksu üle nõutu.

  • Ilmselgelt oli tegemist äärmiselt puudulikult ja halvasti planeeritud ja läbiviidud sukeldumisega ja ega Markko ja Tiidu kommentaaridele pole midagi lisada. PADI pole mõtet maha teha, et kasumit taotlevad. Neil on väga head ja korralikud reeglid ette antud ja see, kuidas mõni instruktor või DM neid järgib, ära kasutab on juba igaühe enda südametunnistusel. Olen küll näinud CMAS-i ja BSAC-i ja muude nö siis mitte kasumit taotlevate organisatsioonide (kuigi see on vale, ka nemad taotlevad kasumit) sukeldujaid ja instruktoreid, kes üle jala lasevad. Ma ei hakka parem siia kirjutama, mis anarhia siin Eestis veel valitseb aga minu kõrvu on jõudnud viimasel ajal väga häirivaid jutte, mis ilmselgelt lõppevad varem või hiljem õnnetusega.
    Kõik on kinni sukeldumisprofessionaali suhtumises ja just nimelt tema professionaalsuses.

  • Selles, et ohutus sõltub ennekõike suhtumisest ning seejärel kogemustest ja teadmistest, aga mitte “pagunite” päritolust, on sul kahtlemata õigus.

    Aga PADI (ja kiire googeldamise järel pean nentima, et ka teiste organisatsioonide) kapsaaeda on mul siiski üks mehine kivi visata — mitteprofessionaalidel puudub vaba juurdepääs suurele osale olulisest informatsioonist, sh paljudele ohutusreeglitele. Kui instruktor saadab OWD õpilase avavette koos DM-iga, mitte teise instruktoriga, siis õpilane lähebki; tal ei ole mitte mingit võimalust PADI veebist järele uurida, millised pagunid peavad ta buddy’l olema. Tõsi, see instruktor riskib oma paberite ja kriminaalvastutusega, aga mis kasu kastiläinud õpilasel sellest on?

  • Kangesti tahaks teada kes need tegelased, kangelased olid…?

Comments are currently closed.