Nonii, minu pagunitel on siis nüüd üks triip juures. Täna sain kätte oma ajutise (plastik peaks paari nädala jooksul laekuma) PADI Advanced Open Water Diver sertifikaadi, mis tähendab, et võin koos teise omasugusega käia kuni 30 meetri sügavustes otsetõusu võimaldavates aukudes.

Eile tegin Männiku karjääris oma AOWD koolituse viimast, viiendat sukeldumist. Kohustuslikud “õppeained” (sügavsukeldumine ja allveenavigatsioon) olid mul juba tehtud, kaks valikainet (hõljumine ja vrakk) samuti. Kuna kavatsen Eestis edaspidigi vee alla ronida, võtsin viimaseks valikaineks kuiva ülikonna, mis külmemal ajal äraütlemata kasulikuks võib osutuda.

Anx tegi mulle lihtsa plaani — uju kaldast veidi eemale sügavamasse vette ja siis jälle madalasse tagasi, reguleerides oma ujuvust mitte vesti, vaid ülikonnaga. Vesi oli soe ja mõnus (+21°C), nähtavus kalda ääres “tänu” sealsamas mulistavatele OWD- ja rescue-kursuslastele olematu, aga pisut kaugemal ja sügavamal paranes olukord kiiresti. Ujuvuse reguleerimise nõksu (kõhu pealt nupust õhk sisse, käe pealt august välja) sain üsna nobedasti kätte ning kohe avastasin ka väikse hiina sõjakavaluse: horisontaalasendis laisklemiseks tuleb osa õhust jalgadesse ajada.

Nii ma siis seal tasapisi toimetasin, püsides hoolikalt ülejäänud seltskonnast ohutus kauguses — piisavalt kaugel, et neid mitte segada, ja piisavalt lähedal, et instruktor mind (või vähemalt minu mulle) kogu aeg silmas saaks pidada. Aeg-ajalt käisin pinnal, näitasin OK märki ja läksin jälle alla tagasi. Sügavust ei olnud seal just palju, aga põhi see-eest vahvalt mägine ja vaatamisväärsusi täitsa piisavalt. Mul õnnestus ära näha üks käelaba suurune ja hirmkiiresti tagurdav vähk, mõned uudishimulikud ahvenad ja vähemalt kaks erinevat haugipoissi, kellest üks laskis mul end umbes 20 sentimeetri kauguselt imetleda. Ning muidugi Anu kirjeldatud järveploomid. Kusjuures kalu oli kõige parem vahtida nii, et kui mõni vahvam neist silma hakkas, siis jäin lihtsalt ootama, kuni ta ise minu juurde ujus (õpetliku vihje eest aitäh Aatomikule).

Kui OWD seltskond kahe koolitusmooduli vahel kaldale ronis, tõusin pinnale, lasin oma ülikonna ja vesti õhku täis ning jäin neid seal Michelini mehikesena ootama. Et pinnal läks aega ligi 20 minutit, otsustas mu kompuuter, et sain eile mitte ühe, vaid lausa kaks sukeldumist. 30+22 minutit, max 5,6 meetrit, 15 liitrit * 160 baari õhku (eks seda sai ujuvust harjutades omajagu raisatud kah).

Kokkuvõttes — Männiku karjäär on sukeldumiseks üliväga mõnus koht ning ma kavatsen sinna veel sel suvel kindlasti tagasi minna.