Monthly Archive for August, 2009

Sertifitseeritud hüljes

Nonii, minu pagunitel on siis nüüd üks triip juures. Täna sain kätte oma ajutise (plastik peaks paari nädala jooksul laekuma) PADI Advanced Open Water Diver sertifikaadi, mis tähendab, et võin koos teise omasugusega käia kuni 30 meetri sügavustes otsetõusu võimaldavates aukudes.

Eile tegin Männiku karjääris oma AOWD koolituse viimast, viiendat sukeldumist. Kohustuslikud “õppeained” (sügavsukeldumine ja allveenavigatsioon) olid mul juba tehtud, kaks valikainet (hõljumine ja vrakk) samuti. Kuna kavatsen Eestis edaspidigi vee alla ronida, võtsin viimaseks valikaineks kuiva ülikonna, mis külmemal ajal äraütlemata kasulikuks võib osutuda.

Anx tegi mulle lihtsa plaani — uju kaldast veidi eemale sügavamasse vette ja siis jälle madalasse tagasi, reguleerides oma ujuvust mitte vesti, vaid ülikonnaga. Vesi oli soe ja mõnus (+21°C), nähtavus kalda ääres “tänu” sealsamas mulistavatele OWD- ja rescue-kursuslastele olematu, aga pisut kaugemal ja sügavamal paranes olukord kiiresti. Ujuvuse reguleerimise nõksu (kõhu pealt nupust õhk sisse, käe pealt august välja) sain üsna nobedasti kätte ning kohe avastasin ka väikse hiina sõjakavaluse: horisontaalasendis laisklemiseks tuleb osa õhust jalgadesse ajada.

Nii ma siis seal tasapisi toimetasin, püsides hoolikalt ülejäänud seltskonnast ohutus kauguses — piisavalt kaugel, et neid mitte segada, ja piisavalt lähedal, et instruktor mind (või vähemalt minu mulle) kogu aeg silmas saaks pidada. Aeg-ajalt käisin pinnal, näitasin OK märki ja läksin jälle alla tagasi. Sügavust ei olnud seal just palju, aga põhi see-eest vahvalt mägine ja vaatamisväärsusi täitsa piisavalt. Mul õnnestus ära näha üks käelaba suurune ja hirmkiiresti tagurdav vähk, mõned uudishimulikud ahvenad ja vähemalt kaks erinevat haugipoissi, kellest üks laskis mul end umbes 20 sentimeetri kauguselt imetleda. Ning muidugi Anu kirjeldatud järveploomid. Kusjuures kalu oli kõige parem vahtida nii, et kui mõni vahvam neist silma hakkas, siis jäin lihtsalt ootama, kuni ta ise minu juurde ujus (õpetliku vihje eest aitäh Aatomikule).

Kui OWD seltskond kahe koolitusmooduli vahel kaldale ronis, tõusin pinnale, lasin oma ülikonna ja vesti õhku täis ning jäin neid seal Michelini mehikesena ootama. Et pinnal läks aega ligi 20 minutit, otsustas mu kompuuter, et sain eile mitte ühe, vaid lausa kaks sukeldumist. 30+22 minutit, max 5,6 meetrit, 15 liitrit * 160 baari õhku (eks seda sai ujuvust harjutades omajagu raisatud kah).

Kokkuvõttes — Männiku karjäär on sukeldumiseks üliväga mõnus koht ning ma kavatsen sinna veel sel suvel kindlasti tagasi minna.

Hirm

Mina ei pea mitte kartma.
Hirm on arutapja.
Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.
Ma pööran näo oma hirmu poole.
Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.
Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.
Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.
Ainult mina jään alles.

– Frank Herbert. Dune

Täna sain ma teada, mida tähendab Hirm. Mitte ebakindlus ega ärevus ega ehmatus, vaid selline hirm, mis haarab sinust kinni ja on sinu ümber ja sinu sees ja mis tahab sinust välja suruda kõik ülejäänu ja sind tervenisti endale saada ja millest jagu saamiseks tuleb kokku võtta kõik oma jõuvarud. Hirm suure tähega.

Oma AOWD kursuse 3. sukeldumisel kavatsesin külastada vrakki Christine. Kuna oli alust arvata, et all on kottpime, pakkus instruktor Anx välja, et see võiks saada arvesse võetud öösukeldumisena (mõistagi mitte specialty, vaid kogemuse mõttes, ja sedagi vaid sügavas-pimedas osas, mitte pinnal); paremate valgusolude puhuks oli olemas alternatiivne plaan, mis keskendus vraki uurimisele. Minuga pundis olid instruktor Rannar ja AOWD-õpilane Marko. Panime varustuse kokku ja tegime korraliku plaani — kuidas laskume, millise marsruudiga vraki üle vaatame ja mida me siis teeme, kui õhku üle peaks jääma. Käemärgid jms käisime mõistagi samuti üle. Et vraki peal pidi olema poi, ei oleks selle leidmisega tohtinud mingeid probleeme olla.

Enne paati minekut selgus, et hapnik oli maha jäänud. Otsustasime siiski all ära käia. Poi juurde jõudes leidsime eest veepolitsei kaatri, mille meeskond oli peaaegu et valmis poid veest välja sikutama, kuid meie paadivanem selgitas, mis ja miks ning politseipaat läks oma teed.

Varustus selga, paarikontroll, seljatagune klaar, vette, poiköis kätte, alla. Nähtavus oli pehmelt öeldes nadi — vesi oli mingit hõljumit täis. Umbes 10 meetri peal möödus meie kolmik ühest enne meid laskumist alustanud sukeldujast, kel paistis kõrvade tasakaalustamisega raskusi olevat. 15 meetril tundsin vett veidi jahenevat. Kõik oli kena, jätkasime laskumist. Nähtavus oli jätkuvalt halb, kuid nüüd hakkas tasapisi ka pimedaks kiskuma. 18 meetril panin lambi põlema ja laskusin edasi.

5 minutiga olime jõudnud 24 meetri sügavusele. Rannar oli minust veidi ees- ja allpool; tema pea oli umbes mu puusa kõrgusel. Mu lambi valgus peegeldus tagasi Rannari ballooni küljes olnud helkurilt, kuid ta lestasid ma enam ei näinud. Läbi sogase vee paistsid ähmaselt mu sukeldumiskaaslaste lampide valgusvihud.

Äkki, ilma igasuguse hoiatuseta, tabas mind mõte, et kui peaksin köiest lahti laskma, ei pruugi ma seda enam leida, ning et sama kergesti võin silmist kaotada ka oma kaaslased. Ja siis tuli Hirm.

Peatusin. Hingasin. Üritasin rahuneda. Aga ei, pulss oli laes ja õhku imesin ma nagu mingi pump. Vehkisin lambiga vasakule-paremale, andmaks Rannarile märku, et mul on probleem. Hetk hiljem oligi instruktor platsis, kollane varuots minu näo suunas sirutatud. Näitasin talle kätega, et õhuga on mul kõik OK ja muu varustusega samuti, aga et probleem on mu peas ning et ma tahan üles. Rannar küsis, kas olen valmis üksi tõusma. Vastasin eitavalt ja palusin tal minuga kaasa tulla.

Ma teadsin, et mul on õhku küll ja veel. Ma teadsin, et ma ei tohi köiest lahti lasta, et ma pean oma tõusukiiruse kontrolli all hoidma ning et ma pean tegema 6-3 meetri vahel kolmeminutilise turvapeatuse.

Aga ma teadsin samas, et mul on ilge hirm ning et kui kasvõi üks asi peaks veel persse minema, siis on olemas reaalne oht, et saabub paanika. Ja ma olen algajatele langevarjuritele miljon korda seletanud, et hirm on OK, aga paanika on eluohtlik.

Ma kartsin omaenda hirmu. Ja sellepärast palusingi ma Rannarit, et ta minuga koos üles tuleks. Kusjuures ma jõudsin mõelda ka selle peale, et see tähendab ilmselt ka Markole sukeldumise poolelijätmist — või siis oma instruktorist ilmajäämist, aga ma teadsin ka seda, et allajääjate hulgas on veel üks instruktor, ning jätsin Marko personaalküsimuse Rannari otsustada.

Poiköit mööda tõustes oli mu peas täpselt neli mõtet — mure/süütunne Marko pärast, köis, tõusukiirus, dekopeatus. Hoidsin Rannariga silmsidet ja kontrollisin tavalisest märksa sagedamini oma õhurõhku, kuna teadsin, et lõõtsutan nagu meeletu.

5 meetrile jõudes tundsin, et olen juba peaaegu et valmis Rannarile ütlema, et saan oma turvapeatuse üksi tehtud ja pinnale tõustud, kuid jätsin selle sinnapaika. Pinnale jõudnud, selgitasin Rannarile — nüüd juba sõnadega — kiirelt, mis juhtus, ja tänasin teda mind saatmast. Kuulnud, et saan edasi ise hakkama, läks Rannar alla tagasi.

Pärast helistasin Anxile ja rääkisin talle kõik ära. Anx arvas, et mul on vedanud, et sellise kogemuse nii varakult kätte sain, ja et ma tegutsesin ülimalt õigesti, kuna ei hakanud vee all oma hirmu maha salates kangelast mängima. Marko pärast muretsemise diagnoosis Anx instruktori “kutsehaigusena” ning lisas, et kui ma ükskord Rescue kursusele tulen, on tal mulle üht koma teist olulist õpetada. Kusjuures see “kui” kõlas “siis, kui”, mitte “juhul, kui”.

Christine jäi seekord nägemata, aga üks on kindel — tänane oli raudselt mu senise karjääri kõige põnevam sukeldumine. Ja Bene Gesseriti hirmuvastane litaania tuleb endale pähe õppida ;)

Whadever

August 12, 2008. Tuuker and I take the Linda Line boat to Helsinki in order to participate in the first ever all hands meeting of the brand new four-way formation skydiving team, of which I had been persuaded to become the cameraman. The meeting results in a number of decisions: the team will (at least initially) be set up for the term of one year, everybody will commit to a certain minimum expenditure of time and money, we’re going to participate in one Bartic (Baltic/Nordic) national championship, and we’ll aim to achieve the average of 12 points in the competition. As a cameraman, I set out for not losing more than two points per competition. A few beers later, we decide that the team will be called “Whatever”.

September 7, 2008. “Whatever” is already taken on Google Groups. The team gets renamed to “Whadever”.

September 21, 2008. We’re on the road again, heading to Vesivehmaa in Finland, looking forward to completing a few “getting to know each other” skydives. Five jumps later, we’re pleasantly surprised about how well our freefall speeds match and how nicely we fly together. The future is bright.

December 22, 2008. With the choice of Swedish nationals instead of Finnish, the team calendar gets set. There will be a bunch of creeping weekends and two tunnel camps for the lower four, two training camps for everyone including the cameraman, and one competition.

April 17-25, 2009. Training in Empuriabrava. Vaike has brought along a non-teammember who ends up having two duties — to keep Vaike’s nerves in balance and to act as a spare teammember when Tuuker unexpectedly gets so sick that she has to skip ten jumps. We spend two and half days on the ground due to tramontana (a kind of extremely nasty wind blowing from the mountains that can sometimes keep on howling for an entire week but we’re lucky). My left hand gets a serious nerve pain hit, so we borrow a local tandem-videoguy for three jumps. All in all the team ends up making 27 skydives and learning that parmesan cheese is not meant to be administered nasally (thanks for the lesson, Tero!). Turo “accidentally” leaves Martyn Farr’s Darkness Beckons into the team room when his wife and kid arrive, ending up with me having developed a perverse interest in underwater penetration.

May 23-31, 2009. Basic Camp in Gryttjom. The plans to do a bunch of training jumps on the weekend just before the Camp begins get ruined by an epic failure of internal communication. A high-tension team meeting is held, ending up with a conclusion that we stick to the original plan. 80% of the team continue to get along well with each other. Due to the “good old” nerve pain, I have to skip two of our 23 training jumps (my Finnish teammates kindly recommended me to keep wanking with my good hand). Due to the wonderful Swedish weather, we end up doing a creeping contest instead of training jumps on one day. But we also get tons of excellent advice from American and British coaches; we give an Italian coach a complete crash course in Nordic sauna culture; we learn what kind of cans lonely Texans like to shoot; we fascinate the Swedes by singing the song about an ostrich and an earthworm, and horrify them by translating the lyrics into English; we share information about certain uses of the moose that’s not common knowledge outside of Finland; we teach people the ancient Estonian art of drinking vodka with silmud (lampern, Lampetra fluviatilis, or, as some female representatives of the local population put it in the next morning, “yucky fish”).

July 25-31, 2009. Svenska Mästerskapen. The competition has been moved from Gryttjom (a rice field formerly known as airfield) to Gävle. 4-way teams get to jump from PAC 750 XL (a good plane designed by skydivers for skydivers, but totally new to us). Due to the wonderful Swedish weather we only get four training jumps before the competition, but we get to go to movies and learn the horrible truth about textile-eating bears. In the competition we suck, (oops, correction: “our performance is suboptimal”) during the first four rounds, but then we get up to speed and end up sixth out of seven teams in the open category with an average score of 8.4 points per jump. I don’t lose a single point, but I manage to save us from a particularly nasty rejump by getting so close to the team in the cloud that their outer limbs fail to fit into my camera’s viewing angle but the judges can still see all the grips.

July 30, 2009. We hold the last team meeting. Tuuker says she learned more about FS in the past year than in all the preceding ones combined. Tero says he’s not going to continue with that team, as it was not fun enough. Vaike says her vision of the team’s future differs from that of some other team members and that she’s probably not going to do FS4 anymore in the immediately foreseeable future. Turo says that while we made progress, we still fell clearly short of our original objective of 12-point average. I say that without Whadever, I would probably have effectively quit skydiving by now, and thank my teammates for a yearful of motivation. I also recognise that the difference between leisure and competition sport is that you don’t use painkillers to participate in the first of them.

August 1, 2009. I spend the day editing ass movies and putting Whadever’s complete skydiving history onto a DVD. For reasons entirely beyond my conscious knowledge, I write the end date of the team as 30.08 instead of 30.07. But well, a cameraman doesn’t really to be smart — it’s enough if he can keep all the asses on screen.

Well, that was it. Once again, let me extend my sincere gratitude to all my ex-teammates. Jumping for/with a team kept me skydiving, and I certainly had loads of fun.

Kättä perseeseen ja veivataan vastustaja suohon!