Eile oli plaanis külastada vrakki Raa (end. Polaris) ning vormistada see ka PADI AOWD kursuse sügavsukeldumiseks. Ehk siis, nagu instruktor Angelika ütles — teed oma sügavsukeldumise ära ja vraki saad kauba peale.

Briifingus käidi üle sügava, külma ja pimeda veega seotud riskid: lämmastikunarkoos ja orientatsiooni kaotamine (ette rutates tuleb tunnistada, et kumbki neist ei materialiseerunud). Õpetussõnad teatavaks võetud, ladusin 10 kg tina, 15 l x 200 bar õhku ja muu varustuse autosse ning sõitsin Rannamõisa. Sadamakail kordas instruktor Rannar olulisemad asjad veel kord üle ja siis paati. Ankur GPS ja kajaloodi abil määratud kohas vette, kamad selga, Andresega vastastikku buddy check ja üle parda.

Vesi tundus mõnevõrra soojem olevat kui kahe nädala eest Heino juures. 15-18 meetri sügavusel, kui nähtavus halvenema hakkas, tabasin end arutlemast, kas tunneksin end sama kindlalt ja rahulikult ka siis, kui paariline ei sukelduks minu ees, vaid hoopis taga, aga ei hakanud tast mööda trügima. Umbes kahe minutiga jõudsime põhja, kogunesime neljakesi paadiankru ümber ja vahtisime üksteisele lollide nägudega otsa. Vrakist polnud haisugi.

Rannar õngitses vestitaskust jupi nööri (huvitav, nüüd takkajärgi seda meenutades võiksin vanduda, et me arutasime olukorda ja edasist tegevusplaani igati tavapäraselt vesteldes, kuigi kogu “jutuajamine” käis suu ja kõrvade asemel mõistagi käte ja silmadega), sidus selle otsapidi ankru külge ning tegime ankru ümber kaks ringi — 8 m ja 15 m raadiusega. Mina jälgisin hoolega oma enesetunnet, et kas 24-25 meetri sügavusel 2-3 kraadises vees tuleb lämmastikulaks või ei tule, aga ei miskit. Ainus asi, mis tuli, oli üks väike vähilaadne elukas. Vrakki leidmata kogunesime taas ankru juurde ja võtsime suuna üles.

Ja nüüd tekkis mul väike ärevusmoment — mu paariline oli kadunud! Enda pärast ei olnud mul mingit muret — õhku oli veel 130 baari, külmatunnet polnud ollagi, dekovaba aega oli maa ja ilm, ankruköis käeulatuses ning instruktor koos oma paarilisega nähtav. Ja kuigi ma teadsin, et Andres oli minust märksa kogenum, tekkis mul tema pärast väike mure. Keerutasin end nii- ja teistpidi, et buddy üles leida, ja raiskasin seejuures muidugi päris mehiselt õhku. Lõpuks nägin, et mu paarimees oli juba üles minema hakanud ning sain aru, et tema “kadumise” põhjuseks oli täpselt tema ja minu vahel asunud teine paar.

Esimesed kolm-neli meetrit põhjast tõusin natuke liiga kiiresti, mispeale mu Suunto Vyper 2 hakkas vinguma ja teatas, et nüüd ootab mind lisaks soovituslikule ka kohustuslik turvapeatus. Sain oma tõusukiiruse kontrolli alla, tegin nõutavad peatused ära ja tõusin pinnale. Nüüd selgus ka see, miks meil üles nii kiire hakkas — Andrese kuiv kostüüm osutus tegelikult märjaks. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kuskohast ta selle vee endale sisse sai; enne vetteminekut oli ka Rannar ta lukud üle kontrollinud.

Lasin vesti õhku täis ja tõstsin raskused paati. Ning just siis tabas mu paremat jalga kellegi teise jalg, ning seda nii õnnetult, et lesta klamber läks lahti. Andres proovis sellele järele minna — temal oli veel tina küljes — aga ei õnnestunud temalgi oma vesti piisavalt kiiresti tühjaks lasta ja nii läkski mu lest omapäi vrakki otsima.

Kokku läks aega 16 minutit (2 alla, 8 põhjas, 6 üles) ning mu uus isiklik sügavusrekord on -25,1 meetrit. Õhku jäi alles 90 baari.