Uus valimissüsteem Eestile

Riigikogu saavad valida ja Riigikogusse kandideerida Eesti kodanikud. Euroopa Parlamenti Eestis alaliselt elavad Euroopa Liidu kodanikud, kohaliku omavalitsuse volikogusid omavalitsusüksuse territooriumil alaliselt elavad isikud. Igal valijal on üks hääl, kusjuures alaealiste laste aktiivset valimisõigust teostavad nende seaduslikud esindajad (vanemad või hooldajad). Passiivne valimisõigus (õigus olla valitud) on ainult täisealistel isikutel, kelle teovõime ei ole piiratud.

Üleriigilistel (Riigikogu, Euroopa Parlament) valimistel on üks üleriigiline valimisringkond, kohalikel valimistel on üks ringkond iga omavalitsusüksuse kohta.

Valija võib anda oma hääle kas konkreetsele kandidaadile (kes võib, kuid ei pruugi kuuluda erakonda või valimisliitu) või mõnele erakonnale või valimisliidule. Valimisliite võivad moodustada nii üksikkandidaadid kui erakonnad. Konkreetsele kandidaadile antud hääled ei ole ülekantavad; kui valituks osutunud kandidaat keeldub valitavasse ametisse astumast, lähevad temale antud hääled raisku. Erakonnale või valimisliidule antud häälte jaotamise konkreetsetele kandidaatidele otsustab vastav erakond või valimisliit pärast hääletustulemuse kinnitamist.

Pärast hääletustulemuse kinnitamist ning erakondadele ja valimisliitudele antud häälte jaotamist järjestatakse kandidaadid saadud häälte alusel ning valitavasse kogusse pääsevad enim hääli kogunud kandidaadid. Juhul, kui viimastel sissepääsejatel ja esimestel väljajääjatel on võrdne arv hääli, jaotatakse allesjäänud mandaadid nende vahel vanuse järjekorras alates vanimast kandidaadist.

———

Mis on selle süsteemi peamised eelised praegu kasutuselolevaga võrreldes?

  • Konkreetsele kandidaadile antud häälte mitteülekantavus vähendab oluliselt parteide huvi panna oma nimekirjade etteotsa “peibutusparte”, kes niikuinii ei kavatse valitavasse ametisse astuda.
  • Ühe ringkonnaga valimised vähendavad parteiliste poliittehnoloogide võimalusi valimistulemust mõjutada oma kandidaatide “strateegilise” paigutamisega ringkondadesse.
  • Valijatel tekib reaalne võimalus otsustada, kes saavad mandaadi. Samas on valijatel võimalus soovi korral oma otsustusõigus erakonnale või valimisliidule delegeerida.
  • Lastele valimisõiguse andmise põhjendustest loe Ekspressist (Hvostov 2009).
  • Valimisliitude moodustamise vabadus annab sarnaselt mõtlevaile, kuid erakonda moodustada mittesoovivaile isikutele võimaluse “oma” esinduse viimiseks valitavaisse esinduskogudesse — mõistagi tingimusel, et valijad nende ideid toetavad.
  • Mandaatide jaotamine saadud häälte arvu alusel on arusaadav valdavale enamusele valijaist. D’Hondti meetodi kohta seda kahjuks öelda ei saa.

21 Responses to “Uus valimissüsteem Eestile”


  • Valimisliidud on liiga amofrsed moodustised. need peaksid olema MTÜ vormis (min. 200 liiget, min 1 aastat tegutsenud?), neil peaks olema aruandekohsutus kulude üle nagu erakondadel.

  • “Igal valijal on üks hääl, kusjuures alaealiste laste aktiivset valimisõigust teostavad nende seaduslikud esindajad (vanemad või hooldajad).”
    Mul tekkis peale viimaseid valimisi sama mõte. Sest kui valimas käivad sellised täisealised ajukääbikud, kes ei oska hääletussedelitki korrektselt täita, siis peaks ka lastel valimisõigus olema! :) Muidu on see lihtsalt vanuseline diskrimineerimine..

  • 1) näen juba eos kodutülisid tekkimas, kui kaks vanemat oma laste paarituarvulist häälekuhja jagavad …
    2) see kui enamik valijaid d’Hondt’i meetodist aru ei saa, ei anna küll minu arvates põhjust meetodist loobumiseks. Teoreetiliselt oleks muidugi tore arutada, kuidas näeks välja ühiskond, mis talitleks väikseima aruga kodanikule vastavalt (et ta ikka aru saaks). D’hondt’i meetodi eesmärk on siiski parteiliselt killustunud riikides hoida parlamendi / volikogu töövõimet.

  • @toivo Minu ettepanekus oli valimisliidu ainuke ülesanne häälte ülekandmise võimaldamine. Nii saaks näiteks kaks või kolm sarnaselt mõtlevat üksikkandidaati moodustada valimisliidu ja kui üks neist saab hirmpalju hääli ja teisel jääb natuke puudu, saab enam hääli saanu oma “üleliigsed” hääled teisele üle kanda.

    @M.P. Siiski peaks vanemad laste eest hääletama kuni lapse täisealiseks saamiseni. Loe ka Hostovi artiklit.

    @imeloom 1) valimisõigus ei ole nii suur õigus, et seni tülideta lapsi kasvatanud vanemad selle pärast massiliselt kaklema läheksid.

    @imeloom 2) esindusdemokraatiast ei ole võimalik rääkida ilma võimu võõrandumiseta rahvast, kui rahva enamus ei ole võimeline aru saama, kuidas nende antud hääled esinduskogu moodustumist tegelikult mõjutavad. Pealegi, vähemalt Eestis ei ole D’Hondt suutnud ära hoida koalitsiooni kuuluvate suurparteide omavahelist lehmakauplemist ja tüngategemist; ma ei usu, et sellest loobumine elu oluliselt hullemaks ajaks.

  • Ma olen peaaegu nõus, lihtsalt tahaks täpsustada, et valitud kogus hääletamise puhul pole igal hääletajal mitte 1 hääl vaid niipalju kui talle anti , protsentarvutus on suht madala klassi matemaatika …

  • Võib-olla oleks mõistlik tekitada mingi süsteem enne sügisesi valimisi kus saab anda tuge kõigile üksikkandidaatidele oma sõnumi edastamiseks ja toetuse kogumiseks. Võiks olla mingi aruandluse kohustus ka hiljem või võimalus inimestel neile küsimusi esitada mis siis avaliku threadina nende kohta kättesaadavaks jääksid. Oleks mõistlik kui tekiks parteide kõrvale hulk mõistlikuid üksikkandidaate kes arvestatava osa hääli parteidelt üle võtaks.

  • Esmapilgul mõistlik, aga kaks asja torkavad silma:
    1) “häälte jaotamise konkreetsetele kandidaatidele otsustab vastav erakond või valimisliit pärast hääletustulemuse kinnitamist” – tõotab paksu pahandust erakondades / valimisliitudes kus puudub “suur juht” kes otsustab kuidas asi on. Ehk oleks mõistlikum see süsteem enne paika panna, nt valimisnimekirja registreerimisel on antud ka häälte jagamis põhimõte. Kuna hääled jaotatakse niikuinii nii, et võimalikult palju antud nimekirja kanditaate sisse saaks, siis sisuliselt tuleks määrata järjekord mille alusel isikud sisse saavad.
    2) meie valimistel ruulivad populistid ja seega võib tekkida olukord kus üleriigilistel valimistel kõik hääled jagunevad kümnekonna inimese vahel (Indrek Tarand euro valimistel, Edgar tavaliselt võtab korraliku noosi ja Ansip viimati tegi ju ka rekordi).

  • See on paljuski programmeerija isetehtud naiivne ühiskonnamudel. Paraku ei kaasne võimega parlamendis tublilt seadusi luua ka võime valimistel palju hääli saada ehk populaarne olla. See peibutuspartide mudel on normaalse parlamendi saamiseks vägagi vajalik. Parlamendis ei pea üldse mitte olema 101 kõige populaarsemat poliitikut, vaid 101 Riigile kõige kasulikumat poliitikut. Ideaalis siis ja sellise koosluse praegune süsteem tagab hästi.

    Keegi võiks juurelda hoopis, kuidas käiks valitsuse moodustamine 101’e üksikparlamentääriga…

  • @cdg huvitav täiendus, kuigi siin on risk enim hääli saanud kandidaadid “üle võimendada” — need valijad, kes vähempopulaarsete kandidaatide poolt hääletasid, jäävad ju niikuinii järgmiste valimisteni “hääletuks”.

    @Allan ma ei saanud päris täpselt aru, mida sa silmas pidasid. Iga üksikkandidaat saab juba praegu ise kampaaniat teha, neid kõiki ühe kogumina vaadelda ei ole mu meelest mõistlik ega võimalik.

    @ain 1) Minu mõte oli, et kes usaldab parteid, usaldab ka partei sisereeglistikku. Läbipaistvus ei ole paha, aga tegelikult ei ole ka minu pakutud mudeli puhul ühelgi parteil keeldu oma sisemisi mängureegleid juba enne valimisi avalikuks teha.

    @ain 2) Populistlikult saavutatava ebaproportsionaalsuse oht on tõesti olemas, aga mina ei suuda oma napi aruga näha ühtki mudelit, millega seda välistada. See on ka üks põhjus, miks ma cdg pakutud täiendusele alla kirjutama ei tõtta.

    @Peeter praegune süsteem ei taga riigile kõige kasulikumate poliitikute pääsemise parlamenti. Praegune süsteem tagab parteidele kõige kasulikumate poliitikute pääsemise parlamenti. Ma ei väida, et minu pakutud süsteem oleks täiuslik, küll aga olen ma veendunud, et praegune ei ole seda teps mitte.

  • “…kusjuures alaealiste laste aktiivset valimisõigust teostavad nende seaduslikud esindajad (vanemad või hooldajad).”

    See tähendab sisuliselt vanematele/hooldajatele (kas mõlemale? siis on lapsel kaks häält. ainult ühele? miks? laps määrab? miks ta siis kandidaati ei määra? kes seda kontrollib?) mitme hääle andmist sõltuvuses nende laste arvust. See ei ole lapse selge vaba tahe. Kui vanemad teevad lapse asemel otsuse, siis see on vanemate otsus, seega hääletab vanem. See tähendab ühetaolisuse printsiibist loobumist.

    Ühe ringkonnaga valimised vähendavad regionaalsete erinevuste mõjulepääsu parlamendis, Eesti tingimustes kindlasti soodustavad Tallinna/ümbruse elanikke. Loovad situatsiooni, kus kohalik aktiivsus ja toetajad ning tegevus ei mängi rolli, liiga suur raskus televisioonil (isegi kui valimisreklaam teles ära keelata, mida niiehknii võiks teha)

    Peeter, “riigile kõige kasulikuma poliitiku” määramiseks ei ole paraku eriti muud meetodit kui valimised. Kui seda oleks kuidagi ekspertkorras võimalik määrata, siis ei oleks ju üldse vaja mingeid valimisi, aga paraku ei ole. Valimissüsteem peab olema ikka pigem selline, mis rahva tahte võimalikult täpselt kohtadeks transleerib, ühte inimest teisele eelistamata tema elukohale, perekonnaseisule vms vaatamata.

    Loomulikult, mõistetavus valijale on väga oluline. Ma ei usu, et suvalisel keskharidusega Eesti elanikul puuduks võime d’Hondti meetodist aru saada. Siin aitaks lihtsalt selgitamine ja kommunikeerimine – kuidas sinu häälest saab koht. Jah, valija peab seda ette kujutama, aga d’Hondt ei ole kõrgem matemaatika.

  • Parteidele kõige kasulikumate inimeste pääsemine parlamanti ongi minu arvates süsteemi ülim eesmärk. Nimelt on parteisid (või valimisliite või abstraktsel tasemel mistahes koooslusi) vähe, ideaalis nende ideoloogia arusaadav ja nende vahel valimine hõlbus. Üksikkandidaatide ideoloogias sobramine on tavainimesele võimatu, pealegi ei taga üksikkandidaadi läbiminek tema ideoloogia läbiminekut parlamendis, partei ideoloogia läbiminek on ennustatav ja hoomatav.

    Põhimõtteliselt võib parlamendivalimisi vaadelda Riigi mingi infosüsteemi hankena, kus raha ei otsusta, vaid idee otsustab. On loomulik, et ideed müüma saadetakse head müügimehed (peibutuspardid), aga selle teostavad nohikud-kodeerijad (parlamentäärid). Viimaseid ei saadeta müüma, kuigi nemad on kõige suuremad spetsialistid seda ideed teostama ja on ka selle idee taga. Volli soovib minu nägemuses siis sisuliselt keelata tarkvarafirmadel müügimeeste palkamise.

  • @Oudekki Vanemad (vm seaduslikud esindajad) teostavad mitmeid lapse õigusi juba praegu, kusjuures reeglina teevad nad seda solidaarselt. Solidaarsuse põhimõte peaks kehtima ka lapse valimisõiguse teostamisel tema seaduslike esindajate poolt.

    @Oudekki regionaalsete jm erinevuste kaitsmise osas jääb paratamatult üles see probleem, et paremat lobitööd teinud “vähemused” on mõnede teistega võrreldes märksa paremini kaitstud. Kes otsustab, milliseid vähemusi tuleb kaitsta ja milliseid mitte? Kas võrukesed väärivad rohkem kaitset kui ida-virumaa või peipsiääre venelased? Ja muide, see ei ole küll otseselt valimissüsteemiga seotud, aga kunagi ammu tunti Eestis sellist asja nagu kaugekõned. Minu sügavalt isikliku arvamuse kohaselt on see riigike niivõrd väike, et siin pole lihtsalt mõtet riigi tasandil rääkida regionaalsetest ega muudest erinevustest. Kohalike eripäradega peaks piisavalt hästi hakkama saama kohalikud omavalitsused.

    @Peeter Nii kaua kui müügimees potentsiaalsele kliendile pakutava toote kohta tõtt räägib, on kõik korras. Valetava ja vassiva müügimehe koht on aga Raekoja platsil kaelapidi häbipostis. Seda nii tarkvarafirmade kui parteide puhul.

  • 1) Ja kuidas sinu uus valimissüsteem kavatseb hakata tõtt rääkivata ja valetavate peibutuspartide vahel tegema? Veid segaseks jääb see mulle.

    2) Oled Tavalise Eesti Joodikuküla parteifunktsionäär. Praeguse süsteemiga sa paneks arnoldoksmaa nimekirja taha ja stephenhawkingu etteotsa. Eesmärgiks saada stephenhawking parlamenti. Testitud, töötab. Uus valimissüsteem põhimõtteliselt välistab stephenhawkingu valituks tulemise. Sinu arvates on see hea? Minu arvates on see halb.

  • Lastest kah. Esmapilgul jälle nagu hea asi, aga tegelikult mitte. 80/20 reegli järgi on meil elektoraadis 80% idioote ja 20% keskmiselt arukaid. Statistika järgi on meil vähem harituil rohkem lapsi, kui kõrgelt harituil. Kui vanematele anda laste arvu järgi hääli juurde, siis võimendab see ebaproportsionaalselt just idiootide hääli. See ongi eesmärk?

  • @Peeter 1) Minu pakutud süsteem ei välista peibutuspartide kasutamist. Ära unusta, et iga valija võib oma hääle anda ka parteile, mitte konkreetsele isikule. Aga sellisel juhul peab partei reklaam ütlema “Vali Ahvipartei”, mitte “Vali Gorilla”. Kui inimesed valisid Gorilla, see aga parlamenti minemast keeldus, siis nad järgmine kord ehk valivad Ahvipartei või hoopis Paaviani. Või — kui neil Ahvipartei sullerdamisest kõrini sai — Kajaka või Linnuerakonna.

    @Peeter 2) Sa näid ikkagi arvavat, et partei teab paremini kui rahvas, keda valida. Aga sa unustad ära, et partei ei pane nimekirja etteotsa mitte stephenhawkingut, vaid ikka edgarsavisaare, andrusansipi või martlaari.

    @Peeter lastest ja 80/20 reeglist: Sa näid mõtlevat ainult järgmiste valimiste tulemusele. Mõtle parem, kuidas mingi mängureeglite muutus võiks mõjutada meie tegelikkust 5 või 10 aasta pärast.

  • Mnjah. Minu jaoks on praegune aeg üleminek isikukeskselt valmissüsteemist (19 sajand) parteikesksele (21 sajand). Minu arvates oled sa liiga kinni ja täiesti põhjendamatult isikukeskses süsteemis. Mida sa selles tänapäeva kontekstis head leiad?

    Praegu piltlikult ainult idioodid (seda sõna tasuks võtta kontekstis) ei saa aru keda või mida nad valivad. Ma saan aru, et sinu suureks mureks on tagada idiootite olukorra paranemine, et ikka rohkem arnoldoksmaid parlamenti saaks. Või kuidas?

    Ja, tõepoolest, ma olen täitsa ja 100% veendunud, et partei teab paremini. Mina valin partei. Punkt. Mina ei tea, ega peagi teadma, kes neist sobib paremini välisministriks ja kes miski komisjoni etteotsa. Seda teavad nemad ja mul pole vahet, kes konkreetselt see on. Lihtne. Minu arvates saab parema jalgpallimeeskonna, kui rahvas valib treeneri ja treener siis ise valib endale mängijad ja halvema (oluliselt), kui rahvas valib otse mängijad. Eriti veel kui rahvas eriti ei jaga, et kes üldse ja kui hästi mängib.

    Viimaseks, ma ei suuda (ilma irooniata) ette kujutada, mida see lastele hääleõiguse andmine annaks 10 aasta perspektiivis. Äkki valgustad.

  • @Peeter kui sina tahad parteid valida, vali partei. Mul pole selle vastu midagi. Küll aga on mul selle vastu, et mulle pakutakse Edgarit, aga antakse Keskerakond. Laste hääleõiguse teemal loe Hvostovi artiklit, millele oma postituses viitasin, ja jälgi selle ümber tekkinud arutelu.

  • No hästi, mul jääb veel üle kurbusega tõdeda, et kui diplomeeritud õigusteaduste magister ei saa aru Eesti valimissüsteemist (et sulle pakutakse Edgarit, kui KE müügimeest), siis on kohalikus haridussüsteemis miskit VÄGA tõsist lahti.

  • @Peeter Valimistel on poliitiud ja erakonnad pigem kaubad kui müüjad, nii et müügimehe analoogia on siin sobimatu. Kui mulle pakutakse Edgarit või Andrust, aga antakse mõni muu kesik või orav, siis on tegemist eksitava reklaamiga.

  • @wolli Lastele valimisõiguse andmine – IMHO toob see aina kiiremini lähemale olukorra, mida nii groteskselt kujutatakse “Idiocracy” sissejuhatuses.
    @wolli Kuidas sa kujutad ette muudatuste tegemist hetkel toimivas kanakasvatuses, kus peaeesmärgiks on omade tibude poputamine, kes vankumatult ja pühendunult partei ideoloogiat ellu viivad? Selle asemel, et riiki hoida ja edendada, kakeldakse selle üle, kuidas võõraid ettepanekuid oma nimel välja käia.
    @Peeter Treener tuleb poliitilistest tõmbetuultest lahutada. Tal peab olema võimalus täies võimus ja teadmises riiki edendada, mitte aga nuusutada, kustpoolt täna tuul puhub.

  • Huu da fakk T-hont ja mida paganat ta Toompeal teeb? :) Kui aga tõsiselt rääkida, siis D’Hondti meetod on piisavalt keeruline, et igapäevases matemaatikas sellest mitte aru saada ning selles osas on Wollil absoluutselt õigus.

    Mis aga puudtab “Harju Keskmist Valijat” siis on parteid ennast tema jaoks piisavalt diskrediteetinud ning ta eelistab valida kindlat inimest, mitte parteid. Parteide personali pooliitika ministrite määramisel on tegelikult suurepäraseks näiteks. Viimasest ajast tuleb näiteks meelde Maripuu juhtum.

    Teisest küljest – “Harju Keskmine Valija” on piisavalt intelligentne et mitte kloune valida. Näiteks Võsa Pets sai viimati ainult kolmsada häält. Samas, kui “Targem 5-st B-st” sai sama palju, kui kaks võimuparteid kokku.

    Peetri püüd appelleerida progressile on antud kontekstis lapsik – kui parteide poliitiline kultuur on 19. sajandis, siis peab ka valimissüsteem olema 19. sajandi oma. Isikukeskne valimine annab antud juhul vastutuse – mingist ringkonnast valitud saadik vastutab oma ringkonna valijate ees. Tegelikult peaks (taas)tekkima võimalus ka saadiku tagasikutsumiseks.

    Wolli artikli kohta:
    Ühe ringkonnaga valimiste osas pean ma nõustuma Oudekkiga – tulemused muutuvad liiga tallinnakeskseks. Tahes-tahtmata on Tallinna ümbrusel paremad võimalused lobitöö tegemiseks, kui äärealade inimestel.
    Lastele hääle andmisega olen ma põhimõtteliselt nõus. Samuti ei karda ma “Idicracy sissejuhatust” :) “Emapalk” on tegelikult seda suhet tugevasti kõrgharitud ja kõrgepalgaliste perekondade kasuks kallutanud.

Comments are currently closed.