Üks asi on siis nüüd tehtud. Eile sain kätte diplomi, mille kohaselt Tartu Ülikool tunnistab, et ma olen täitnud õigusteaduskonna õigusteaduse magistriõppe õppekava täies mahus ja et mulle on antud õigusteaduse magistri kraad.
Juba magistriõppesse astudes teadsin, et sisuliselt ei tähenda see kraad just eriti palju — 2006. aastal saadud bakalaureusekraadi teenisin välja Bologna-eelse 4-aastase õppekava alusel, mis tähendab, et tegemist oli magistrikraadiga võrdsustatud kvalifikatsiooniga. Tõsi, kuni eilseni ei tohtinud ma oma nime järele kirjutada MA, vaid ikka ainult BA.
Nii et egotripp? Jah ja ei. Peamine põhjus, miks ma oma juuraõpinguid magistriastmes jätkata otsustasin, oli see, et ma ei olnud oma suurepäraseks hinnatud bakalaureusetööga ise tegelikult päris rahul. Magistritöös uurisin sama teemat edasi ning julgen väita, et “Bologna magistri” kohta on siin teadust tehtud täiesti piisavalt. Usun, et töö kummastki peatükist oleks võimalik välja arendada doktoritöö — aga ma ei kavatse seda uskumust vähemalt lähemas tulevikus katseliselt kontrollima hakata.
Keda huvitab, võib nii BA kui MA tööd leida aadressilt isiklik.info/cc.
Kuna takkajärgitarkus on täppisteadus, esitan siinkohal ka mõned tagasivaated oma kokku ligi kaheksa aastat kestnud juuraõpingutele.
- Kui keegi tahab Eestis kvaliteetset akadeemilist õigusharidust omandada, siis ega tal peale TÜ õigusteaduskonna (Tartu) ja TÜ Õigusinstituudi (Tallinn) suurt muid valikuid ei ole. Õppejõudude nimekiri on parim, mis Eestist saada on, sisaldades mitte ainult teoreetikuid, vaid ka kõrgkvalifikatsiooniga tunnustatud praktikuid.
- Organisatsiooniliselt on — vähemalt avatud ülikoolis — Tallinn Tartust mäekõrguselt üle. Õigusinstituudis saadeti kõik õppekorralduslikud teated asjaomaste kursuste meililistidesse; vajaliku info mitteteadmises sai üliõpilane süüdistada vaid iseennast. Tartus aga näib siiani valitsevat arvamus, et kui mingi teave on nööpnõelaga teaduskonna teadetetahvlile kinnitatud, on ülikool oma teavitamiskohustuse täitnud.
- Vorminõuete täitmise nõudmine on õigusteaduskonnas iseenesest arusaadav — ei loeta ju tehingutki sõlmituks, kui see ei ole vormistatud seaduses ettenähtud viisil. Aga 21. sajandi Eesti Vabariigis ei tohi kelleltki nõuda, et ta peab endale täitmiseks kohustuslikke juhiseid (nt Sootaki vormistamis- ja viitamisreeglite brošüüri) oma raha eest ostma või nendega mõne tolmuse raamatukogu hardas vaikuses tutvuma. Sedalaadi materjal peaks olema õigusteaduskonna kodulehelt igaühele alati kättesaadav.
- Avatud ülikoolis õppides jäi mulle aeg-ajalt mulje, et alma mater on ennekõike huvitatud minu rahast, mitte akadeemilisest karjäärist. Juhtus, et ühel semestril ei olnud mul mitte ühtegi mõistlikku ainet võtta (sest olin bakalaureuseõppest aineid üle kandnud ja muu sel semestril pakutav jäi minu akadeemilisest huvisfäärist väljapoole). Kuni õppeteenustasu arve maksetähtaja lõpuni ei tundnud ülikool mu vastu vähimatki huvi — ning ka tähtaja lõppedes ei küsitud minult, miks ma ei ole end ühelegi õppeainele registreerinud.
Aga muidu oli tore. Päriselt ka. Õppimine on huvitav.
Vaatasin hiljuti oma kalendrisse ja tõdesin — esimene veel planeerimata nädalavahetus on septembris. Laupäevade järgi:
- 20.06 – lennuväljal; kui huvilisi piisavalt koguneb, pean kuplilennukoolitust
- 27.06 – Peeter Karli sünnipäeval; ülejäänud nädalavahetus ilmselt lennuväljal
- 04.07 – valveinstruktorina lennuväljal
- 11.07 – Parasummeril
- 18.07 – Parasummeril
- 25.07 – tiimiga Rootsis viimaseid võistluseelseid treeninghüppeid tegemas
- 01.08 – Rootsi meistrivõistlustel hüppamas või tulemusi tähistamas
- 08.08 – vanemate pulma-aastapäeval
- 15.08 – perega Horvaatias
- 22.08 – perega Horvaatias
- 29.08 – juristidega suve lõpetamas
Lihtne elu, eks?
Riigikogu saavad valida ja Riigikogusse kandideerida Eesti kodanikud. Euroopa Parlamenti Eestis alaliselt elavad Euroopa Liidu kodanikud, kohaliku omavalitsuse volikogusid omavalitsusüksuse territooriumil alaliselt elavad isikud. Igal valijal on üks hääl, kusjuures alaealiste laste aktiivset valimisõigust teostavad nende seaduslikud esindajad (vanemad või hooldajad). Passiivne valimisõigus (õigus olla valitud) on ainult täisealistel isikutel, kelle teovõime ei ole piiratud.
Üleriigilistel (Riigikogu, Euroopa Parlament) valimistel on üks üleriigiline valimisringkond, kohalikel valimistel on üks ringkond iga omavalitsusüksuse kohta.
Valija võib anda oma hääle kas konkreetsele kandidaadile (kes võib, kuid ei pruugi kuuluda erakonda või valimisliitu) või mõnele erakonnale või valimisliidule. Valimisliite võivad moodustada nii üksikkandidaadid kui erakonnad. Konkreetsele kandidaadile antud hääled ei ole ülekantavad; kui valituks osutunud kandidaat keeldub valitavasse ametisse astumast, lähevad temale antud hääled raisku. Erakonnale või valimisliidule antud häälte jaotamise konkreetsetele kandidaatidele otsustab vastav erakond või valimisliit pärast hääletustulemuse kinnitamist.
Pärast hääletustulemuse kinnitamist ning erakondadele ja valimisliitudele antud häälte jaotamist järjestatakse kandidaadid saadud häälte alusel ning valitavasse kogusse pääsevad enim hääli kogunud kandidaadid. Juhul, kui viimastel sissepääsejatel ja esimestel väljajääjatel on võrdne arv hääli, jaotatakse allesjäänud mandaadid nende vahel vanuse järjekorras alates vanimast kandidaadist.
———
Mis on selle süsteemi peamised eelised praegu kasutuselolevaga võrreldes?
- Konkreetsele kandidaadile antud häälte mitteülekantavus vähendab oluliselt parteide huvi panna oma nimekirjade etteotsa “peibutusparte”, kes niikuinii ei kavatse valitavasse ametisse astuda.
- Ühe ringkonnaga valimised vähendavad parteiliste poliittehnoloogide võimalusi valimistulemust mõjutada oma kandidaatide “strateegilise” paigutamisega ringkondadesse.
- Valijatel tekib reaalne võimalus otsustada, kes saavad mandaadi. Samas on valijatel võimalus soovi korral oma otsustusõigus erakonnale või valimisliidule delegeerida.
- Lastele valimisõiguse andmise põhjendustest loe Ekspressist (Hvostov 2009).
- Valimisliitude moodustamise vabadus annab sarnaselt mõtlevaile, kuid erakonda moodustada mittesoovivaile isikutele võimaluse “oma” esinduse viimiseks valitavaisse esinduskogudesse — mõistagi tingimusel, et valijad nende ideid toetavad.
- Mandaatide jaotamine saadud häälte arvu alusel on arusaadav valdavale enamusele valijaist. D’Hondti meetodi kohta seda kahjuks öelda ei saa.