Minu Eesti või esindusdemokraatlik tarbijaühiskond?

Diskussioon on alanud. Ühed räägivad, et Minu Eesti tuleb ära teha. Teised kahtlustavad, et Nõlvak & Co projekteerivad uut parteid. Kolmandad ei saa üldse midagi aru. Neljandad, viiendad ja kuuendad teavad täpselt, et Minu Eesti on Edgari või Andruse või Mardi kaval plaan, millega järgmised valimised “kotti” panna. Ja siis on veel seitsmendad, neljakümne teised ja kahe tuhande kuuekümne kolmandad, kes ka kõik midagi arvavad, teavad, teevad ja ütlevad. Mis on väga lahe, sest see tähendab, et Minu Eesti tiimi salaplaan — Eesti rahvas mõtlema ässitada — töötab :)

Eile juhtusin autoraadiost Kuku “Vox Populi’t” kuulama. Teemaks oli — üllatus, üllatus! — Minu Eesti ning paljude helistajate ühine mure paistis olema see, et mis me seal ikka mõtleme või arvame, ega “nemad” ju meid niikuinii ei kuula. Ja see ongi minu arust meie tänase Eesti suurim häda. 50 aastat elasime nõukogude sotsialismis, kus inimene ei pidanud mõtlema, sest seda tegi tema eest Partei. Peaaegu 20 aastat oleme elanud esindusdemokraatlikus tarbijaühiskonnas, kus inimene ei pea mõtlema, sest seda teevad tema eest erakonnad ja korporatsioonid.

Esindusdemokraatias ütlevad valijad “tehtagu!”, andes oma hääle sellele erakonnale, kes lubab neile kõige meelepärasemaid asju tegema hakata. Osalusdemokraatias ütlevad kodanikud “tehkem!”, võttes ette ja tehes ära asjad, mida nende kogukonnas (külas, vallas, maakonnas, riigis, planeedil) kõige rohkem vaja on.

Tarbijaühiskonnas hääletavad tarbijad jalgadega, vahetades ühe kauba- või teenusepakkuja teise vastu. Tegijaühiskonnas hääletavad tegijad kätega, luues — koos teistega, kes sama asja järgi vajadust tunnevad — langevarjuklubi, lasteaia, ühistupanga, eestikeelse operatsioonisüsteemi või kodukandiseltsi. Või mida iganes.

Mis oli mulluse prügikoristuskampaania suurim saavutus? 10 tuhat tonni Eestimaa metsadest ja teeäärtest kokku kogutud rämpsu? Või äkki siiski hoopis 50 tuhat inimest, kes teistele lagastajatele edaspidi vastu pead annavad? Sama lugu on tänavuste mõttetalgutega — kindlaim märk nende õnnestumisest ei oleks mitte tuhanded väljamõeldud ja -öeldud mõtted, vaid kümned tuhanded inimesed, kes julgevad ja tahavad oma peaga mõelda ning oma mõtteid välja öelda ja teoks teha.

Kas Sina hääletad käte või jalgadega?

0 Responses to “Minu Eesti või esindusdemokraatlik tarbijaühiskond?”


Comments are currently closed.