Käisin tööasjus Ateenas. Aastatuhandete tagune hiilgus on seal säilinud ennekõike vaid säilinud ajalooliste rajatiste varemeis, suurem osa hiljem ehitatust on aga räpane ja räämas. Liiklus on Lõuna-Euroopale kohaselt kaootiline. Suitsetajad panevad tobid tormama seal ja siis, kus ja millal tahavad (kusjuures tahavad nad pea kõikjal ja pidevalt), kuid mittesuitsetajad ei lase end sellest häirida (või ei näita oma häiritust välja). Kohalikud toidud on mulle suupärased, kuid Kreeka köögi pärast kuhugi reisida ma ei viitsiks. Kreeka õlu on joodav, kuid mitte midagi erilist. Ilusaid naisi on tänavail märksa rohkem kui Itaalias (mida, tõsi küll, ei saa veel eriliseks suursaavutuseks pidada, kuna makaronisööjate maal — vähemalt tänavapildis — valitseb krooniline kaunitaride nappus).

Meie sealsesse programmi kuulus ka linnaekskursioon, kus mulle tuli giidi juttu kuulates ja ümbrust vaadates millegipärast meelde Arthur C. Clarke’i raamatu “Linn ja tähed” lõpulõik “Selles universumis oli laskumas öö. Pikenevad varjud sirutusid itta, kus ei olnud enam oodata uut koitu. Mujal aga olid tähed veel noored ja kunagi pidi inimkond taas minema teed, mida ta oli kunagi juba käinud“.

Iidsed sambad seisavad tänaseni, kuigi mõned “viilud” on teinekord samba teljest kõrvale nihkunud. Giidi seletuse kohaselt olevat see nii, kuna need sambad on rajatud pommi- ja maavärinakindlatena: kivikihid võivad üksteise suhtes mingil määral liikuda, kuid sammas tervikuna jääb päris pikalt püsti.

Ateenas on palju mahajäetud ja lagunevaid elumaju. Giid: need kuulusid omal ajal rikastele perekondadele, kelle järeltulijad on laiali kolinud, kuid pole pärandi jagamises kokkuleppele jõudnud; linnal ja riigil puudub majade ülevõtmiseks või lammutamiseks aga seaduslik õigus.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et Ateena ei suutnud mulle sealoldud poolnädala jooksul nii suurt muljet jätta, et tahaksin sinna tagasi minna. Mujale Kreekasse ehk küll, kasvõi kontrolli mõttes. Või sooja mõttes, kui kodumaa sitt suusailm ära tüütab.