Sõitsin parajasti Pirita sillale suunaga Merivälja poole, kui nägin sillakäsipuul kõõluvat naisterahvast. “Kuradi lammas,” jõudsin mõelda, kui naine tasakaalu kaotas ning vette kukkus. “Fakk!” Keerasin auto endise Peoleo kõrtsi (mis iganes seal praegu on) parklasse, jooksin alla jõe äärde ja nägin, et neiu oli kaldale toodud, kuid tooja — või toojad — nelja tuule poole haihtunud.

Vetikaid ega konni tal suus ei olnud, aga samuti puudusid mistahes märgid hingamis- ja südametegevusest. Pea kuklasse, neli-viis sügavat sissepuhumist ja siis 30 südamemassaaži – 2 hingamist, 30 – 2, 30 – 2, pulss? vaikus! 30 – 2, 30 – 2, 30 – 2, pulss? sittagi! telefon taskust, 112, 20-30 aastane naine kukkus pirita sillalt jõkke, ei hinga, ei pumpa, elustan, linna poolt tulles üle silla ja paremat kätt, tulge kohale, jätkan kuni jaksan.

“Ok, aitab küll, kiirabi jõudis kohale,” ütles üks esmaabikoolitajatest. Tõusin Annekese kohalt püsti ja tabasin end hetkeks mõtlemas: “Kuidas ma Piritalt siia sain?”. Olin end stsenaariumisse täiega sisse elanud.