Eile käisime tsirkuses.

Piletikassa ja sissepääsu ümbruses jagasid loomakaitsjad lendlehti, mille kohaselt olevat elukatel tsirkuses väga halb: neid peetakse pidevalt näljas ja hirmul, neile ebaloomalike trikkide õpetamiseks kasutatakse peamiselt piitsa ja elektrišokke ning ühest esinemiskohast teise sõidutatakse neid kinniseotult väikestes kastides. Ma pole muidugi teab mis loomapsühholoog, aga ma miskipärast arvan, et ükski dresseerija ei pane oma pead neurootilise krokodilli lõugade vahele.

Hüäänid ja ilvesed ja lõvid olid muidugi ka lahedad, aga see, mida nad krokodillidega tegid, oli klass omaette. Jorsid tassisid reipalt vintsklevad elukad lavale, kus mingi taat tegi kroko pea kohal kätega ringe, mispeale elajas tardus lihtsalt paigale ja püsis seal niikaua, kui vana ta uuesti lahti “nõidus”. Kusjuures alguses nimetatud elukate esinemise ajal oli areen kõrge aiaga ümbritsetud, aga krokodillid põõnutasid lihtsalt areeni 30-sentimeetrise ääre peal publikust umbes meetri kaugusel.

Trikke tegid ka inimesed — kloun ja paar akrobaati, kellest üks puges mingi rõngastest ja riidest kostüümi sisse ja mängis transformerit. Peeter Karl alguses kartis seda kummalist elukat; päris loomad seevastu kutsusid poisis esile vaid ettevaatliku uudishimu. Ja kui klounile mütsi seest vesi pähe sadas ja kõik naerma hakkasid, hakkas Peeter hoopis nutma.