Aasta tagasi seisin Rapla lennuväljal ja vaatasin ärevusega valge limusiini poole, või õigemini üle selle, sest taamal üritasid mu sõbrad lennukit käima saada. Brita propeller tegi pool pööret, siis veel veerand… ja siis tulid sõbrad lennukist välja tagasi. Aku oli tühi. Jõudsin juba mõelda, et tuleb plaan B käiku lasta, kuid Peedu võlus kusagilt välja An-2 pädevusega piloodi ning hetk hiljem mindi teise lennukiga siiski üles. Maailma ilusaim pruut — Alice — võis limusiinist välja tulla ja tseremoonia alata. Kui Marika Martin oma jutuga ühele poole sai, tulid sõbrad Eesti lipu lehvides taevast alla ning Ekstremist ulatas kokkupandud lipule asetatud sõrmused meile.

Täna vaatasin õhtusöögilauas oma kallist kaasat ja tõdesin: ma olen õnnelik inimene.